Kappa kõrbelaevuke

Nüüd on see siis lõpuks tehtud! Oleme seda juba tükk aega edasi lükanud, kuid nüüd tundsime, et on lõpuks aeg see ära teha. Paljud meie tuttavad on meil soovitanud seda teha, Paljudel meie tuttavatel on see eriline päev, millal nad seda tegid, juba seljataga. Oleme selle kohta paljudelt kuulnud, et kuidas see neil oli, kuid viimaks võtsime end kokku ja tegime ise ka ära. See on asi mida iga endast lugupidav ja isegi enese vastu lugupidamatu turist siin Broome´is ära peab tegema. See on .... loomulikult... kaamlisõit rannas päikeseloojangu ajal!
Iga jumala päev oleme neid kauneid ja graatsiliselt õõtsuvaid kõrbelaevukesi oma hotellist mööda ranna poole ja sealt tagasi jalutamas näinud. Iga jumala päev oleme tööl olles oma noorte ja teravate ninadega ühte teatud erilist sõnnikuhaisu tundnud ja oleme sellega juba nii ära harjunud, et kui me oma vabadel päevadel randa ei satu ja seda aroomi ei tunne siis tundub et midagi on nagu päevast puudu või justkui midagi oleks nagu tegemata jäänud. Ja iga päev oleme me mõelnud, et peaks ikka ise ka selle kaamlisõidu ükspäev ette võtma. No nüüd on siis lõppude lõppuks see meil tehtud.

Kaamlisõit kui selline ei olnud meie jaoks uus asi, kuna mõned aastad tagasi sai seda Egiptuses reisil käies tehtud, ent mis oli uus ja huvitav oli seda terve tunni vältel teha rannas ja päikeseloojangu ajal. Päike läheb siinkandis looja umbes kella 18.00 ajal õhtul, seega kõik kaamlisõiduhuvilised kogunesid randa juba umbes kolmveerand viie ajal, et teha pildiaparaadiga mõned sõidueelsed klõpsud ja kuulata pisut tuurikorraldajate humoorikaid selgitusi selle kohta mida tohiks ja mida ei tohiks ühe kaamli seljas teha. Parim kild millega nad täiesti tõsiste nägudega lagedale tulid oli see, et kui kaamel peaks end karjast lahti rebima ja ilmselt selle aja peale juba karjuvad kunded seljas vette end jahutama jooksma siis päästevestid on istme all ja väljapääsud on kahel pool külgedel :) Ehkki tegu oli ilmselgelt naljaga, jäi Harryl midagi siiski kripeldama ja sai igaks juhuks järgi vaadatud - ei olnud seal istme all ühtegi vesti ega midagi muud mis oleks meid kriisiolukorras uppumissurmast päästnud. Aga peaks olema - ohutus ennekõike!!!

Aga see selleks, sõit läks kõik kenasti keegi ära ei uppunud, pool tundi loksusime romantiline päikeseloojang meie vasakul käel mööda randa edasi ja pärast tulime romantiline päikeseloojang meie paremal käel tagasi, nii et kael oli pärast mõlemalt poolt võrdselt kange. Sinna minnes rääkisid tuurikorraldaja ükshaaval kõigile külalistele natuke sellest kuidas just nende kaamel siia Broome´i tööle oli sattunud, tagasitulles aga läks ühe korraldaja töö päris spordiks kätte ära. Kaamleid oli kokku ca 20, igaühel neist 2 inimest seljas ja kõik tahtsid oma fotoaparaati sellest vahvast üritusest arvukalt jäädvustusi. Jookse kaamli juurde, võta fotoaparaat, jookse tagasi, tee paar klõpsu, jookse natuke edasi, tee veel paar klõpsu, jookse tagasi kaamli juurde, anna fotokas tagasi, jookse järgmise kaamli juurde, võta fotokas ja nii edasi... Kui kaamlitäied on ühelt poolt pildistatud, siis jookse teisele poole ja kõik hakkab otsast peale. Sellise kiirustamise peale muidugi teab mis kvaliteetpilte just ei saa aga vähemalt on fotosüüdistus olemas, et oleme käinud. Tuleb vist nentida, et nagu paljude teiste asjadegagi on idee kaamlisõidust kaunil rannal päikeseloojangu ajal vist romantilisem kui tegelikuses. Sellegipoolest jäime kogu kaameliüritusega mõlemad väga rahule.

Et ühiseid vabu õhtuid ei ole meil just tihti (loe peaaegu kunagi) siis ei lõpetanud me muidugi õhtut kohe sealsama kaamliseljast maharoninutena ära, vaid läksime edasi õhtust sööma. Sedakorda otsustsime ühe meie töökoha lähedal asuva restorani kasuks, mis kannab nime Old Zoo Cafe. Ehkki nimi viitab et tegu on millegi kohvikulaadsega, olime oma hotelli klientidelt selle koha kui kena õhtusöögi jaoks ideaalse söögikoha kohta palju head kuulnud. Kohale jõudes aga veendusime, et tegu on siiski millegi kohvikulaadsega ja nosisime oma õhtusööki pisut pettunult. Et oma mured ära uputada siis läksime pärast õhtusööki veel kõrvalasuvasse loungebari, mis aga oli väga äge ja Austraalia kohta väga moodsalt sisustatud koht ning kus Jaanika jälle üle pika aja maasikamargariitat sai. Seal nimetati seda küll maasikadaquiriks aga noh rumm on rumm ja külmutatud maasikad on külmutatud maasikad, seega meie jaoks oli tegu ikkagi paljuarmastatud maasikamargariitaga :) Mured said uputatud nagu võluväel ja nii saigi meil üks tore vaba päev läbi. . .

Töötasime siis hoolega ligi pool nädalat kuniks ühel kaunilt alanud päeval juhtus meie hotellis üks väga õnnetu lugu. Nimelt olid samal päeval ühte hotellituppa sisse registreerinud umbes 60ndates paarike, kes olid koos oma tütre ja lastelastega meie hotelli ca nädalast puhkust veetma tulnud. Vahetult pärast asjade lahti pakkimist oli härra ujuma läinud, sealt naastes oma abikaasale ja tütrele suurt väsimust kurtnud ja voodisse puhkama heitnud. Umbes kümme minutit hiljem avastasid naine ja tütar aga et härra ei hinga enam ja kutsusid kiirabi. Kiirabil polnud kohale jõudes loomulikult muidugi õrna aimugi kus nende tuba meie ca 20 aakrises hotellikompleksis asub, seega pidi keegi (antud olukorras Harry) kiiraabile peale hüppama ja teed näitama. Sel hetkel kui arstid härrani jõudsid oli härra juba 20 minutit sisuliselt surnud olnud. Kiirabi proovis härrat pikalt pikalt elustada ning tegi üleüldiselt kõik mis suutis aga kahjuks härrat päästa ei suudetudki. Vot selline kurb lugu... Harryl oli päris raske pärast kogu selle elustamisprotsessi pealtvaatamist, surnukeha transportida aitamist ning tütre ja abikaasa äranutetud nägude nägemist oma vahetuse lõpuni kõigi ülejäänud absoluutses teadmatuses viibivate klientide mõtetuna tunduvate draamadega tegeleda. Kujutate ette, et olete aasta läbi planeerinud vahvata puhkust terve perega ja kohe esimesel päeval juhtub midagi sellist. Tundsime omaksetele väga kaasa ja loodame et taolist sündmust meie hotellis niipea ei kordu. Ehkki muidugi kõike võib juhtude sest lõviosa meie hotelli klientidest on üle 60 aastased ja temperatuurid on päeval alati üle 30 kraadi.

Aga tagasi "pisut" rõõmsamate teemade juurde. Eelmisel laupeval korraldati meie hotelli töötajatele hooaja lõpupidu. Meie õhtu algas juba sellega, et läksime paari töökaaslasega juba 4-5 paiku õhtul ühte lähedalasuvasse minipruulikotta nimega Matsos (lojaalsemad lugejad võibolla mäletavad, et oleme ka varem sellest kohast pisut kirjutanud), kus toimus üritus nimega "Oktoberfest" Koht oli puupüsti täis, teenindajad olid riides nagu 18 sajandi Saksa talupojad/tütred ning kõlaritest kaikusid saksa šlaagrid. Matsos oli selle ürituse tarbeks ka spetsiaalse oktoberfesti õlle pruulinud, mis meile (või noh ütleme, et pooltele meist :) väga hästi peale läks.
Kauaks me kahjuks jääda ei saanud kuna pidime kella 18ks jõudma kesklinnas asuvale jaapani restorani nimega "Azuki" õhtust sööma. Sinna ilmus kohale umbes kolmandik meie resordit töötajatest ehk siis nibin-nabin sada pead, ülejäänud olid enamasti tööl. Kogu õhtusöök oli Azukis väga meeldiv, meie südamed võitis see koht juba esimestel minutitel kui eelroaks sushi kandikud lauda ilmusid. Sushi on teatavasti üks roakene siin maamuna pial mille järgi autorid teatavasti päris hullud on, Pearoaks oli kas liha või kala jaapanipärases kastmes mis samuti keele alla viis. Kogu kaadri jaoks oli meie hotellis kaasa võetud ka suur kogus õlut ja veini, et õhtusöök ikka paremini alla libiseks.

Õhtu edenedes tuli meile ca 21.00 ajal järgi hotelli buss, kes täis kõhtude ja peadega kollektiivi peale korjas ja lähedaltoimuvale kontserdile viis. Tegu oli Austraalias suuri laineid lööva Perthist pärit hiphop kollektiivi "Hilltop Hoods´i" kontserdiga, kelle muusika meile väga peale läks ning kes live esituses väga head meelelahutajad olid. Põhimõtteliselt teevad nad umbes sellist muusikat nagu Eestis populaarne noorteansambel nimega "Toe Tag". Pärast kotserti saime kokku meie Eestist pärit sõbranna Triinuga, kes kaine autojuhina meid auto peale kupatas ning mingile salapärasele "rannapeole" viis. Sõitsime mööda öist randa läbi absoluutselt kõik kohad kus see pidu toimuda oleks võinud aga ei hingelistki kusagil. Küll aga oli terve rand täis umbes 5 cm pikkuseid krabisi kes oma parima "hirv esituledes" näoga tagurpidi meie auto eest ära joosta üritasid ja selle vaatepildiga meile vaata et veel rohkem lusti pakkusid kui ükski salapärane rannapidu oleks seda teinud. Koju magama saime isegi veel enne varavalget ja järgmisel hommikul magasime vaba päeva puhul mõnusalt norinaga sisse Kogu õhtut võib pidada vägagi kordaläinuks ning loodame, et ehk tuleb sarnaseid töötajatele korraldatud üritusi veelgi enne kui meie lepingud 30ndal novembril ära lõppevad ning seni väga vahva Broome´i peatükk meie Austraalia seiklustes läbi saab.

Paljud lugejad on juba kindlasti ammu oodanud, et me vahelduseks oma tegevuste kajastamisele ka meie senise reisikollektiivi vaata, et praktiliselt kolmandast liikmest Ford "valge täkk" Falconist juttu teeksime. Noh peame tunnistama et kõik pole viimasel ajal just lust ja lillepidu (vahel paneb mõtlema, et kust k... kohast see väljend tulnud on??) olnud. Eelmisel nädalal oli meil temaga teatud arusaamatused, ehk siis nimelt, et kui meie ütlesime talle, et no ole hea auto mine käima, siis tema vaidles vastu et käu, kääuu, kääääääuuuuuuuu vastu. Ei no tore lugu küll aga noh nagu see vana rahvatarkus ütleb, siis - kus aku kõige tühjem, seal sõbrad, nende autod ja nende krokodillid kõige lähemad. Auto käima, tööle - õhtul jälle aku tühi. No ei saanud me aru mis seda akut siis nii tühjaks imeb. Viisime parandusse, sealt öeldi, et nemad ka ei tea, äkki on aku viga. Vaidlesime vastu, et ei saa olla, kuna ostsime selle aku alles 6 kuud tagasi South Australiast. Nemad aga ikka raiusid, et midagi hetkel akut tühjaks ei ime ja nende arust on asi ikka akus. Hea küll läksime siis ühte autopoodi küsima, et kas nad selle firma akusid müüvad ja kui jah siis kas nad ka garantiiga tegelevad. Tuli välja et tegelesid küll ning 5 minutit ja kaks telefonikõne hiljem ilutseski meil kapoti alla uhiuus aku ja enam pole probleeme olnud, auto käivitub iga kord kui palume. Kallid lugejad loo moraal seisneb selles, et hoidke ikka tšekke alles, kunagi ei tea...

Aga nüüd meie kallid poisid ja tüdrukud on aeg meie jutujadale selleks korraks punkt panna. Olge ikka tublid lapsed ja ärge pahandusi tehke, jõulud varsti ukse taga ja päkapikud luusivad juba vaikselt ringi.

PS: Meie suurimad õnnesoovid Harry väikesele vennaraasukesele Laurile. Kasva siis ikka suureks ja tubliks...!!!

Broome-broome sõidab lennumasin...

Kas pole maailm üks kaunis (ja) kummaline paik. Meie isamaal Eestis on sügis täies hoos, ilmad muutuvad iga mööduva päevaga jahedamaks ja vihmasemaks, puud heidavad järk-järgult kirjut lehekuube seljast ning kogu populatsioon kolib oma argipäevatoimetusi vaikselt siseruumidesse.
Kes õhutab radiaatoreid, kes viskab söekoormat keldrisse, kes veedab oma õhtuid ruumide viisi kaminapuid lõhkudes. Nojah viimane lause on muidugi võibolla veidi ajast maha jäänud, uuemate eluasemete omanikud keeravad lihtsalt seina peal põrandasoojendust või puldist õhksoojuspumpa soojema peale. Igatahes asja iva seisneb selles, et kõik valmistuvad ühel või teisel viisil suure külma tulekuks, sest kui sa korralikult ette valmistanud ei ole võib talvel külm (näiteks tagumikust) näpistama tulla.

Nendelsamadel päevadel kui kogu eelpoolnimetatud kammaijaa (? kas keegi üldse teab kuidas seda sõna kirjutatakse :) Eestis aset leiab, toimuvad aga siin teisel pool maakera väikeses ja mõõdukalt depressiivses Austraalia väikelinnas Broome´is hoopis teistsugused ettevalmistused. Inimesed kontrollivad et nende konditsioneerid ikka toimivad, basseinide lahtioleku aegasid pikendatakse ning basseinivee temperatuure langetatakse, kõik varuvad endale külmkappidesse kastide viisi vett (või siis õlut). "Märg hooaeg" on kohe kohe ukse taga ning ta ei tule üksi, vaid toob endaga kaasa väga kõrged temperatuurid ning väga suure õhuniiskuse. Meil kogenematutel eesti noortel loomulikult Austraalia põhjaosa "märja hooajaga" varem kokkupuuteid olnud pole, küll aga tegi ilmataat nädalake tagasi demostratsioonesinemise ning kostitas meid tavapärase parajalt kuuma 32 kraadise temperatuuri asemel hoopis talumatu 39 kraadisega. Ning see pidi kohalike sõnul alles algus olema... Ilmselt avaneb meil lähitulevikus suurepärane võimalus tutvuda lähemalt selliste üldise arvamuse kohalselt mitte just toredate tegelestega nagu Seltsimees Kuumarabandus ja tema kaasa Proua Dehüdratsioon.

Vaatamata aga viimasel ajal tööefektiivsusele kaunis halvasti mõjuvale kuumale, oleme viimase paari nädala jooksul oma töövälises elus üsnagi aktiivsed olnud. Näiteks tegime eelmisel laupäeval midagi mida tavaliselt terve mõistuse juures olevad inimesed ei tee ehk siis läksime vabal õhtupoolikul töö juurde. Seekord aga loomulikult mitte kui töötajate vaid kui külalistena. Õhtu algas Jaanika töökohas Sunseti restoranis suurte, uhkete ja magusate kokteilidega, mis meile suure hoole ja armastusega sõpradest baarmenide poolt valmistati ning kassaaparaati midagi sisse toksimata üle leti ulatati. Lisaks õnnestus meil mingi imega hõivata restorani viimane vaba laud, kus me siis teineteise meeldivat seltskonda ning megahäid kokteile nautisime, taustaks vaade ühele maailma kaunimale rannajoonele ning romantiline päikeseloojang. Kui päike meid selleks õhtuks üksi oli jätnud läksime edasi ühte teise meie hotelli restorani õhtusöögile. Tolle toreda söögikoha nimi on Thai Pearl ning nagu nimigi viitab tegeletakse seal peamiselt näljalistele külalistele marumaitsva Tai-pärase toidu valmistamise ja serveerimisega. Menüüs tundus kõik väga ahvatlev, seega tellisime esialgu endale kahe peale eelroa. Tegu oli sellise suurema taldrikuga kus olid väikese portsionid erinevatest tolles restoranis pakutavatest roogadest. Kõik maitses väga hästi ning pärast tolle toidukuhja lõpetamist mida nemad tõsiste nägudega eelroaks nimetasid vaatasime teineteisele umbes selliste nägudega otsa, et kui kuramuse suured need pearoad veel tulevad ja kuhu kuramuse kohta me need pistma peame. Igatahes ei läinud kaua enne kui kelner meile pearoad lauale tõi, milleks olid hiiglaslik kalatoodete valik ja veelgi suurem ports krõbedat sealiha. Eks meid paremini tundvad inimesed võivad aimata kumb kumma roa tellis :) Igatahes võtsime asja rahulikult ja nautisime oma pearoogasid vist oma paar tundi. Strateegia oli selline, et võtsime paar ampsu ja siis rääkisme 10 minutit juttu ja lasime toidul vajuda... Pärast arvet tellides avastasime, et tänu toredale ja tol õhtul ilmselgelt heldes tujus olevale restoranijuhile, saime veel tavapärase 20% töötajate allahindluse asemel hoopis 50%. Igatahes superülivägaluks õhtu ja sinna restorani loodame veel lähiajal uuesti einestama minna.

Paar töist päeva hiljem, sai Jaanika oma töökaaslaste poolt kutse välja klubisse tantsu lööma minna, klausliga, et ta võib ka oma imeliku poissõbra kaasa võtta kui tahab. Et meil tolleks teisipäeva ööpoolikuks nagunii muid erilisi plaane polnud, siis läksimegi. Ei läinud kaua enne kui kogu kambaga taksobussi peale ronisime ja klubi poole põrutasime. Klubi oli oodatult tühjavõitu, ehk siis peale meie ca 15-pealise seltskonna oli seal veel kolm-neli inimest aga ega see meie lõbu ei vähendanud ning vahelduseks oli päris tore niimoodi tantsu lüüa, et keegi sulle kogu aeg selja tagant kogemata küünarnukiga ei sura või mõni korpuletsem Austraalia neiu varvastel ei tallu. Nalja sai nabani, eriti kui Jaanika aasia päritolu töökaaslased purju jäid, kõigile välja tegema ja metsikut tantsu lööma hakkasid :) Järgmisel päeval pidi Jaanika hommikul kella 8.00ks tööle minema, mis tema enda sõnade kohaselt oli "pisut raske" ja "sutsuke ebameeldiv". Sellegi poolest oli meil tore õhtu ja kuna Eestis meil just eriti tihti teisipäevaõhtust väljaskäimist ette ei tulnud ja peame tunnistama, et vahelduseks võib vahest teinekordki seda teha :)

Et raha ja tervist söösta siis jätsime tol nädalavahetusel väljas käimata ning tegelesime ülejäänud nädalal töörügamisega.

See nädal küsisime mõlemad neljapäeva ja reede vabaks, sest tahtsime külastada üht Broome´i tuntuimat ja auhinnaitumat turistiatraktsiooni Willie Creek´i pärlifarmi. Tegu siis päris pesuehtsa pärlifarmiga, mis asub ca 40 km Broome´ist põhjapool ja kuhu iga endast lugupidav Broome´i külastaja ka ühel või teisel hetkel oma sammud seab. Broneerisime omale juba varakult kohad ära ja pärast nii muuhulgas broneerimisjutu sees mainimist, et töötame Cable Beach Club Resortis otsustati meilt kummaltki 45 dollarist piletiraha üldse mitte nõuda, tingimusel, et me tulevikus oma hotelli külastajatele nende pärlifarmi külastamist soovitame. Super! Igatahes kui neljapäev viimaks kätte jõudis lõime oma autoraasukesele hääled sisse ja asusime teele.

Et asi liiga lihtne ei oleks, ei vii sinna pärlifarmi loomulikult mitte asfalti- vaid hoopis liiva ja kruusakattega tee ning vähem kui neljarattaveolise autoga seda teekonda absloluutselt ette võtta ei soovitata. Olles aga mõnda aega tagasi Queenslandis puudeistutamisega tegelenud ning oma valge täkuga igal hommikul kottpimedas oluliselt pikemat ja karmimat teed pidi tööle sõitnud, vilistasime sellele soovitusele loomulikult suure kaarega. Ilmselt tunnetame tänu oma Queenslandis töötatud ajale 95nda aasta Ford Falconi piire ja võimalusi paremini kui ükskõik millisel teisel autol siin maamunal, kaasaarvatud meie kallis Audi-raasukene, mis hetkel üksikuna Harry ema-isa aia taga meie naasmiseni päevi loeb. Olles natuke aega juba teel olnud sai meile selgeks, et teel pole tegelikult häda midagi, ehkki kõik vist nii ei arvanud, sest nii pärlifarmi poole sõites kui tagasi tulles tuli meil vahepeal 30-40 km/h-ga munevatest neljarattaveolistest dziipidest möödasõite sooritada :)

Olime registreeritud kella 14.00 toimuvale ekskursioonile ning pärlifarmi tutvustavas voldikus oli välja toodud, et tegu on Broome´i kesklinnast umbes tunniajase sõiduga. Igaks juhuks laksime kodust valja tund ja veerand varem, juhuks kui tee peaks meie kaheratttaveolise Falconi jaoks ikka väga halvastiläbitav olema olema. Pool tundi hiljem pärlifarmi juures autost välja ronides kirusime igasuguseid voldikuid maapõhja ja mõtlesime, et mida paganat me nüüd kolmveerand tundi seal keset absoluutset-ei-midagit tegema peaksime. Siis aga jäi meie pilk pidama ühel pärlifarmi seina peal ilutseval reklaamil, millel seisis: Helikopterisõit - 60 dollarit per nägu.

Noh farmikülastuse piletiraha hoidsime nagunii molemad 45 kulli kokku ja elusees varem kopteriga sõitnud ka pole, seega seadsime sammud vastuvõttu uurima, et kas äkki saaks kohe ara teha. Sai küll ja tsiteerides mõnda suvalist tänapäeva meediakangelast, kel kaunilt läikiv ja blond ent seestpoolt pisut tühjavõitu pea - "OU MAI GAAD" (tõlkes issand jumal küll) kui lahe oli.
Kopter oli parajalt pisike, seest umbes sama suur kui mõne vabalt valitud keskklassi auto salong. Sealt võis lisaks juhikohale leida veel 4 kaassõitja kohta ning viis paari kõrvaklappe, mis läbi valju propelleri tekitatud müra üldse kaasreisijatega suhtlemise võimalikuks tegid. See konkreetne kopter oli veel eriti mürarikas, sest suurema sõidumõnu pakkumiseks oli keegi eemaldanud tagumised küljeuksed. Egas midagi, rihmad kinni nagu lennukis ja sõit võiski alata. Alguses oli veits kahtlane kui kopter pisut kohmakalt küljelt küljele loksudes paigalt võttis, ent nii pea kui pisut hoogu see muutus ta üsnagi stabiilseks sõiduvahendiks ja saime väikese hirmu ja ärevuse asemel keskenduda hoopis sellele imeilusale vaatele mis sealt ülevalt avanes.

Eriti jäid meelde suure mõõna tõttu liivale tekkinud kujundid mida võid ka sina juuresolevalt pildilt nautida. 10 minutit läks õhus maru kiiresti ning varsti olimegi taas õnnelikult maa peal tagasi. Oleme mõlemad 101% päri, et tegu on viimase aja ühe kõige paremini kulutatud 60 dollariga ning loodame, et see ei jää viimaseks kopterisõiduks meie elus.

Koptereerimine seljataga, oligi kell saanud enam vähem niipalju, et oli aeg alustada meie ekskursiooni pärlifarmis. Kõigepealt istutati kõik külalised maha (hea küll tegelikult ikka pingi peale) ja räägiti neile kuidas üks pärl üldse tekib ning kuidas inimeseloom saab austrile kaasa aidata, et rohkem ning suuremaid pärleid saada. Presentatsiooni viis läbi üks ilmselgete omasooiharate tunnustega ent sellegipoolest ääretult hea jutuga ning sümpaatne inglise noormees, kes päris tihti auditooriumi kõht kõveras naerma pani. Pärast käisime veel paadiga mere peal vaatamas milline üks pärlifarm välja näeb ning seejarel kupatati kogu seltskond pärast kahetunnist pärliteteemalist ajupesu farmi poodi suveniire ostma.

Suveniirideks olid teadagi muidugi mis ning ka Jaanikal on nüüd üks komplekt rohkem mida kaela ja kõrvade külge tema niigi imekaunist väljanägemist komplimenteerima riputada.
Tollel õhtul käisime veel väljas ka, et natuke Jaanika uute pärlitega uhkelda ja marutoredale vabale päevale väärikas punkt panna.

Järgmisel hommikul lõunal ja õhtul tegelesime hoolega laisklemisega, kuniks kell 23.00 leidsime ukse tagant ühe toreda Brasiilia päritolu sõbra ja endise töökaaslase Igori (huvitav nimi kas pole, pidavat Brasiilias päris popp olema), kes teatas et tal on sünnipaev ja ta tahaks meid rannas oma tähtpäeva selebratsioonil näha. Tuli ülejaanud sellesse õhtupoolikusse planeeritud laisklemine teadmata ajaks edasi lükata ning sünnipäevalapsele randa järgneda. Sinna oli kogunenud juba päris korralik kamp inimesi, kõik meie hotelli töötajad ja kõik suures peotujus.

Peeti kõnesid ja lobiseti niisama ja mingi hetk palus sünnipäevalaps kõik meeskülalised endaga kaasa puu otsa ühislaulule. Kahjuks pidi Jaanika järgmisel päeval kell 8 tööle minema, (ja tal oli eelmise teisipäeva pidutsemisele järgnenud hommik veel väga tervalt meeles) nii, et suundusime juba kella 2 paiku koju magama. Järgmisel päeval kuulsime, et tugevamad said magama alles siis kui Jaanika juba tööle läks ning pidu oli lõpuks päris metsikuks kätte ära läinud. Pole hullu, järgmine kord kui meil mõlemal on peojärgne hommikupoolik vaba pidutseme korralikumalt...

Lõpetuseks tahaksime oma blogi vahendusel tervitada kodanikku kes meie kõrgete auhindadega pärjatud luksusliku 5 tärni hotelli põhilisse avalikku käimlasse kraanikaussi piraka number kahe tegi. Ilmselt leidis ta, et see zest peegeldab tema arvamust meie hotellist paremini kui ta tavalise kliendiküsitluslehe äratäitmisega kirjasõnas kunagi edasi anda suudaks. Oh mis asju siin Austraalias ikka ära ei näe...