Olgem seljakotirändurid aga saagem kultuurseteks...

Kullakallis sõber kes sa oled ette võtnud selle hiirekätt kurnava teekonna siia lehele, et me lamedatele kirjutustele taaskord pilk peale heita. Annad sa endale ikka aru mida sa teed? Eriti räägime siin nendega kes siin lehel regulaarselt meie postitusi lugemas käivad. Kogu selle ajaga mis sa siin lehel viimase 5 kuu jooksul veetnud oled, oleksid ju võinud end nt teatrisse vedada ja ühe vahva etenduse ära vaadata. Oleksid nüüd oluliselt kultuursem inimene kui siin lehel loetu sind kunagi teha võiks... Ok-ok tegelikkult tegime loomulikult nalja - ära hakka meie blogi lugemist millegi kultuursemaga asendama eks? Käige siin ikka edasi ja rääkige sõpradele ka :)

Põhjus miks seekord oma postitust niimoodi alustasime oli see, et meil on nimelt nüüd seljataga esimene välismaine teatrikogemus. Ning veel milline... Nimelt otsustas viiepealine seltskond eesotsas Märt Kivastiku, Ain Lutsepa ja Roman Baškiniga tulla meile siia Perthi esinema. Tõid nad meieni tüki nimega "Sõdur", mis viis meid II Maailmasõja aegsesse Eestisse. Põhimõtteliselt esines kogu tükis vaid tandem Baškin-Lutsepp, ent etendus oli väga muljetavaldav, näitlejad tasemel nagu nendelt nimedelt oodata võib ning emotsiooni saime kogu ürituselt vägagi võimsa.

Etendust oli kokku jälgima tulnud üle 70! pealine seltskond, kellest umbes pooled olid noored seljakotirändurid nagu meie ja teise poole moodustasid nimelt sellesama II Maailmasõja eest Austraaliasse putku pistnud väliseestlased või nende järeltulijad. Eks viimastele oli etendus kindlasti veelgi südamelähedasem kui meile.

Näitlejad said tüki lõppedes väga suure ja auga väljateenitud aplausi osaliseks ning parast suundus kogu seltskond edasi sellise inimese nagu Anu van Hattem´i juurde väikesele afterparty´le. Tema on siis nimelt Eesti Aukonsul Lääne-Austraalias ning eks oli temalgi etenduse Perthis toimumise juures vähemalt käsi või ilmselt isegi rohkem jäsemeid mängus. Pärast saime veel teada, et see pole mitte esimene kord kui Austraalias eesti teatrit tehakse ning et ka see etendus viiakse peale Perthi veel 6 Austraalia suuremasse linna.

Eriti toredaks tegid kogu vastuvõtu just niivõrd erinevate generatsioonide (kohati oli vanusevahe isegi kuni 60 aastat) omavaheline suurpärane läbisaamine ning väga huvitav oli kuulata kuidas nüüdseks juba vähemalt kolmandas nooruses daamid ja härrad meile tugeva Austraalia aksendiga Eesti keeles pajatasid kuidas nad omal ajal siia paadiga! saabusid. Pärast mõtlesime, et ime veel et nad ise sõudma ei pidanud :)

Kirsiks koogi peale ühinesid meiega sel toredal peokesel ka näitetrupp. Eks Eestis tunned tänaval Lutsepa ja Baškini ära aga naljalt juttu rääkima ei lähe. Siina avanes aga meil suurepärane võimalus nendega tore õhtupoolik veeta, juttu puhuda ning lõpuks ka koos üks pildikene kodustele tõestusmaterjaliks välja nuruda.

Erinevalt tavapärastest ülipikkadest postitustest sai seekordne pisut lühikesem aga selle eest on sul kaunis lugaja põhjust varsti siia lehele tagasi tulla, sest juba mõne päeva pärast on meil sulle ilmselt pisut uudiseid. Nimelt on meie juba sissetallatud elukorraldus siin Perthis lähiajal kardinaalselt muutumas. Aga enne oleks meil vaja veel mõned asjad korda ajada kui sellest sulle rääkida söendame.