Uus kodulinnake...

Arvestades paratamatuid tõsiasju, et meie viimasest postitusest on juba jupp aega möödas ja et me eelmisel korral oma tulevikuplaanidest just eriti avameelselt sulle ei pajatanud, teeme enam-vähem arukate inimestena loogilise järelduse, et nüüdseks on heal lugejal kindlasti juba püksikud põnevusest sõlmes, et kuhu need rüblikud Jaanika ja Harry omadega välja on jõudnud ja millega vahepeal hakkama saanud.

Aga alustame algusest...
Kõigepealt räägime sellest, et tulenevalt ühest teisest ja kolmandast välisest tegurist (ehk siis tegelikult ülemuse puhtaustraalaslikust laiskusest) me eelmisel nädalal väetama ei jõudnudki. Tegime hoopis ainukest asja mida meie väikeses kodulinnakeses asjalikku teha oli ehk siis istusime päevad otsa Yeppooni kesklinnas peatänaval levivas koodita internetis ja laadisime alla hetkel maailma kinodes ja videolevides domineerivaid värskemaid linateoseid. Nüüd on meie väike arvutikene oma 15 filmikese võrra rikkam ja ka meie vabad õhtud pisut sisukamad. Ülejäänud aja eelmisel nädalal kas magasime või sõime. Põnev, põnev...

Neljapäeva varahommikul otsustasime lõpuks, et meile aitab, see mitte-midagi-tegemine mida siin tööks nimetatakse on ära tüüdanud, pakkisime oma kompsud ja kodinad voodisse ehk siis teisisõnu auto pagasiruumi ära ja alustasime koos 2 kuke ja 1 koiduga üle 2500 kilomeetrist teekonda Austraalia keskele Alice Springsi poole.

Esimese päeva statistika:

Läbisõit: 1100 km
Teise ilma saadetud linde: 3
Ööbimise eest makstud tasu: $ 5
Ööbimiskohas peldikupotis kükitavaid neoonrohelisi krooksuvaid konnakesi: sitaks!

Teisel päeval ärkasime jälle vara ja sõitsime edasi. Statistika:

Läbisõit: ca 1000 km
Teise ilma saadetud linde: 4
Peaaegu alla aetud kängurusid: 1
Kehaosa milleni meil selleks ajaks autoga sõitmisest oli: kõri

Kolmandal päeval ärkasime hiljem, sest sõita oli Austraalia mõistes maruvähe ehk siis nats alla 500 km. Statistika:

Läbisõit: nats alla 500 km.
Teise ilma saadetud linde: 0 !!!
Igal pool kondavaid purupurjus abokaid: rohkem kui kokku jõudsime lugeda

Ja sel laupäeva pärastlõunal jõudsimegi päris Austraalia südamesse Alice Springs´i linnakesse. See linnake jõudis meie sihtkohavalikus esikohale kahel põhjusel: esiteks on siin läheduses üks Austraalia suurimaid vaatamisväärsuseid Uluru või teise nimega Ayers Rock ning teiseks resideerub siin meie jaoks veelgi olulisem Austraalia vaatamisväärsus - kõigile teada tuntud Annika Paal :)

Laupäeva õhtul kohtusime siis kohe Annika ning tema hollandlasest poiss-sõbra Benjaminiga, tegime nn väikese jällenägemisnapsu, käisime pubis õlut joomas ja kohalikus ööklubi/ kasiinos jalga keerutamas. Kohe samal õhtul veendusime ka, et tegu on ikka sama vana Annikaga, sest ta suutis ööklubis teha midagi vägaannikalikku ehk sokutada oma jala kellegi purjus pidulise käest libisenud klaasi alla ja omandada oma jalale parajalt sügava lõikehaava. Kodu magama saime alles kella 3.00 paiku öösel, mis vaieldamatult meie viimase kahe kuu isiklik rekord :)

Järgmisel päeval oli kõigil pead pisut hellavõitu, kuid sellele vaatamata otsustasime minna siinsamas linna lähedal selleks spetsiaalselt ehitatud asfaldirajal drag race'i (ehk siis eestikeeli kiirendusvõistlust) vaatama. Kokku olid tulnud nii andetuid amatööre, kes kimasid oma tavaliste tänavasõidukitega ning jäid kiirendamisel käikude vahetamisega pidavalt hätta kui ka päris professionaale üli-väga-maru väledate ja lahedate masinate ning veatu tehnikaga. Võistlesid nii autod kui mootorrattad ning nii mõnelgi korral jäime mõne masina kiirendust suu lahti vaatama. Matsu keegi ei pannud, ehkki nii mõnelgi tsiklivennal võttis kiirenduse ajal taguotsa vibama vaata et rohkemgi kui mõnel noorel tibil energilisemates ladinaameerika tantsudes.

Nüüdseks oleme Älis Springsis juba pea nädal aega olnud. Üldiselt on tegu päris muheda väikese linnakesega. Esialgu arvasime, et meil võib siin tekkida probleeme töö leidmisega aga tegelikkuses alustab Jaanika esmaspäeval ühes kohvikus teenindaja ametikohal ning Harry läheb ühte hotellikompleksi pakipoisiks :) Karjääritegemine missugune siin Austraalias kas pole :) Aga nagu vanarahvatarkus ikka ütleb: masu ajal võõras riigis ei saa töö suhtes valiv olla :) Jaanika töö leidmine läks veel eriti kiiresti, talle helistati tund aega pärast CV itaalia vanamehest ülemusele üleandmist tagasi ja kutsuti tööle. Igatahes vähem kui nädalaga on meil mõlemal töö olemas, mis on 100% uus isiklik rekord ükskõik kus Austraalias töö leidmisega.

Tõrvatilgaks või isegi lausa supilusikatäieks meie meepotis on aga tõsiasi, et siin on tõsiseid probleeme tekkinud majutuse leidmisega. Nimelt ei ole siin absoluutselt eraisikutest tubade, korterite või majade välja üürijaid. Kõik käib kinnisvarabüroode kaudu, mis tähendab, et bäckpäkkeritest noortel pikaajaliselt midagi väga võimalust leida pole. Alternatiivsed majutusasutused nagu näiteks külaliskorterid on reeglina kas risti-põiki-serviti täis või siis a´la 1000 eeku öö. Seega oleme nagu ikka praegu veel karavanpargis ent lähiajal ilmselt kolime kusagile hostelisse. Meil ju nüüd tööd olemas, võime endale lubada pisut laristamist :) Kisub külmaks siin keset kõrbe, kuigi siiani on meil ilmadega väga vedanud ja nii ööd kui päevad on super soojad olnud.

Tsauka!

PS: Eesti uudiseid tahaks ka...