Küll aga juhtus eelpoolnimetatud õnnetus uuesti juba järgmisel päeval! Jah sa said õieti aru - meil lõhkesid päevase vahega maanteesõidul esiti parem ja siis vasak tagakumm. Ilmselt oli asi selles, et kummid olid juba päris kulunud ning teedele paigaldatud metallist võredest nimega "grid" (mis juhivad märjal ajal üleliigset vett teelt ära), ülesõitmine kiirustel 120 km/h ja rohkem ei mõjunud nende niigi raugaeale lähenevale tervisele just turgutavalt. Romantilisem versioon meie viimase aja kummisaaga kohta on aga see, et hiljutised parem ja vasak tagakumm armastasid teineteist väga-väga ja olid juba pikalt-pikalt koos veerenud ja parema kummi parematele veeremismaadele lahkumise järel ei suutnud vasak tagakumm enam selles kohutavalt ebaõiglases maailmas üksi edasi veereda ning võttis iseendalt elu. Nüüd elavad aga mõlemad tagakummid taas kummitaevas koos igavesti.Mitte-nii-romantiline loo moraal seisneb aga selles, et alati võiks üks kumm varuks olla, sest kunagi ei tea millal hetkel kasutusesolev võib katki minna ning "sõidu" ära rikkuda :)
Aga lähme nüüd tagasi loo juurde - auto tee äärde, asjad jälle pagasist tagapingile, varukumm välja (mille olime ostnud sama päeva hommikul), auto tunksiga üles, alloleva velje mutrid lahti...MITTE! Loomulikult olid meie kunagi Harvey prügimäelt ca dollariga soetatud vana roostes rattavõtme nukid juba nii ära kulunud et rattamutrite lahtikeeramine talle ülejõukäivaks osutus. Õnneks leidub aga Austraalias ka keset päratuna lohavat kõrbe maru hoolivad ja lahked inimesi ning üks tore parasjagu karavänninguga tegelev perekond, kes nägi hädasolevaid seljakotirändureid kurbade nägudega tee ääres päid ja tagumikke sügamas, mitte ainult laenas vaid lausa kinkis meile oma tagavara rattavõtme. Ütleme neile siinkohal suure TÄNK JUU juhuks kui nad meie populaarset reisiblogi lugema juhtuvad.
Aga ok viimase kahe postituse peale oleme kummide teemal juba liigagi palju peatunud, nii et läheme nüüd edasi pisut teistsuguste teemadega. Eelpoolmainitud sündmustele järgnenud pärastlõunal tegime veel kiire peatuse enne linnakest Tennant Creek, et heita pilku (mitte meelt ahahaa :) vaatamisväärsusele nimega Devils Marbles ehk siis inimkeeli kuradi kuulikesed. Tegu polnud sugugi nii hirmuäratava kohaga kui nimest võiks järeldada ning oli kahtlemata huvitav vaadata hunnikut marusuuri ja maruümmargusi kivikesi üksteise otsas turistidele poseerimas. Peale toda kivihunnikut peatusime veel korraks uue varukummi soetamise eesmärgil Tennant Creekis ning sõitsime ööseks asulasse nimega Elliot. Seal maksime asula ainsas ilmselgelt joomaprobleemiga meesterahva poolt juhitud marusaastas karavanpargis marusaasta telkimisplatsi eest hingehinda, olime sunnitud hommiku ja õhtusöögi ajal pidevalt karja näljaseid paabulinde oma toidust eemale peletama ning avastasime hommikul enne ärasõitu, et paljuoodatud dušši ei saa veesurve puudumisel võtta. Muidu oli tegemist aga väga toreda karavanpargiga...Järgmisel hommikul alustasime siis mitte-dušši-all-käinute-ja-sellest-tulenevalt-pisut-mornidena oma teekonda Austraalia põhjapoolseima linna Darwini poole. Puhke- ja bensiinipeatuse planeerisime teha linnakeses nimega Katherine kuhu me loomulikult probleemideta kohale ei jõudnud. Sedakorda ei lõhkenud autol mitte kumm vaid sai tühjaks bensiinipaak ja seda ca 15 km enne Katherine kesklinna. Ebaõnn! Olime harjunud, et saame baagitäiega sõita umbes 600 km aga Northern Territory osariigi 130 km/h tunnikiirust lubavad märgid maanteedel on meie jaoks viimasel ajal omadega kaasa toonud mootori suuremad pöörded ning tavapärasest suurema kütusekulu. Paar minutit hääletamist ning Annika ja Ben said kamba prantslastest backpackerite auto peale, et lähim bensiinijaam leida, meie aga jätkasime Jaanika-siredate-ja-pruunide-jalgade-strateegiat kasutades hääletamist, lootuses leida mõni hea südamega mööduja kel pagasiruumis mõni liiter üleliigset bensiini just selliste hetkede jaoks kõrvale pandud oleks. Strateegia osutus oodatult edukaks ning õige pea olimegi taas paari liitri bensiini võrra rikkamalt ning paari dollari võrra vaesemalt teel lähima bensiinijaama poole, põidlad tugevasti pihku pigistatud, et ikka nii kaugele välja veaksime. Esimesest bensiinijaamast leidsime ka Annika ja Beni juba eest ootamast ning kui olime oma valge täku endateada 60 liitrisesse bensiinipaaki miskitmoodi 70 liitrit kütust sisse pigistanud põrutasime taas Darwini poole edasi.
Darwinisse jõudes pidime nentima kahte asja. Esiteks, et kliima oli mingil hetkel tundmatuseni troopiliseks muutunud ning teiseks, et ühtegi karavanparki linna vahetus läheduses ei ole. Esimese asjana läksime kohe loomulikult ookeani vaatama, sest me polnud juba üle 5 nädala tilgakestki avaveekogu näinud. Ujuma minema me loomulikult ei hakanud, sest hindame oma elusid veel ikka piisavalt, et mitte veel krokodillide poolt ära söödud saada. Need loomakesed elutsevad aga Darwini ümbruses praktiliselt igas veekogus (kaasaarvatud ookean) ning söövad hea meelega magusat inimliha.
Et tähistada üle pika aja taas suurlinna jõudmist, sündmusterohket sõitu ning lihtsalt tõsiasja et oli laupäev (noorte inimestena oleks meile muidugi piisanud ka ainult viimasest), lõime end kenasti üles, tegime karavanpargis väikesed õlled ning läksime kohalikku ööelu kaema. Kolasime läbi kahest pubist, millest kumbki just meeletult sümpaatset muljet ei jätnud, sest üks oli absoluutselt inimtühi ja teine absoluutselt inmtäis. Edasi läksime ühte klubisse, kus kohe sisse jalutades lõi ninna tantsusoolikale hirmsasti demotiveerivalt mõjuv okselõhn ning tantsuplatsile kiigates nägime ainult meestepaarikesi oma strateegilisi piirkondi teineteise vastu hõõrutamas. Sel hetkel saime loomulikult aru kui suure vea me teinud olime ning kahe kolme kiire sammuga olime taas uksest väljas ning uue mitte-gei-klubi otsingutel. Õnneks kandsid meie otsinugud ka vilja ning ööklubis "The Vic" me ka öö minema tantsisime. (...jälle üks inglisekeelne väljend mis eesti keeli just eriti hästi ei kõla:) Üks marusoe jalutuskäik, kaks burksi (kahjuks mitte söögiplatsi oma:) ning üks kallivõitu taksosõit hiljem olime taas kodus ning lasime voodisse vajudes norskamist takistava lihase lõdvaks.
Järgmisel päeval magasime mõnusalt sisse ning lesisime enamuse oma hommikupoolikul ärkveloldud ajast basseini ääres. Pärastlõunal läksime aga kuulsale Darwini pühapäevaõhtuturule, mis oma suurusega meid esmapilgul päris pahviks lõi. Tundus nagu oleks enamus Darwini populatsioonist kahele-kolmele rannaäärsele tänavale hängima ning pikniku pidama tulnud, rääkimata suurest kogusest uudishimulikest turistidest ja kahel pool tänavat vohavatest kaupmeestest, kes mõnuga oma nänni möödujatele pähe määrida üritasid. Ühe leti juurde jäime ka pisut pikemalt seisma ning selle tulemusena olimegi end teisipäevaks kirja pannud JetBoat´i sõidule Darwini sadamas. (Tegu siis sellise maru-siga kiire paadiga, kus istub korraga sees ca 20 inimest ning mis kimab suurtel kiirustel üle vee ja teeb nende suurte kiiruste pealt loodetavasti kogenud juhi käe all järske kannapöördeid ning pikki külglibisemisi. Ühesõnaga pritsib palju vett ning saab palju nalja.) Õhtusöögiks pistsime suure portsu taipärast krõbedat meekana ning magustoiduks mõned rullid imehead sushit. Kokkuvõttes peame nentima, et veetsime väga toreda pühapäevaõhtu ning nägime üle pika aja jälle kuidas päike ookeanisse loojus.
Esmaspäeval viskasime Annika ja Beni linna šhoppama ja sõitsime ise pisut linnast välja, et teha 60 km kaugusel Darwini kesklinnast Adelaide Riveril üks väikene paadisõidukene. Eriliseks tegi aga selle paadisõidukese tõsiasi, et Adelaide River on üks soolaveekrokodillirohkemaid Austraalias ning ka kogu maailmas. Aga veel enne kui meid paadi peale lasti oli meil suurepärane võimalus saada endale kaela ka üks väga sümpaatne 2 meetrine püüton, kes lahkelt koos meiega fotokaameratele poseerima nõustus. 
Pildid käes, tegime püütonile tänutäheks paar paid ning ronisime paati. Ei saanud me sõita 2 minutitki kui juba esimene krokodill paadi kõrvale ujus, turistidele lahkelt poseeris ning oma kaunist naeratust demostreeris. Et kliendid saaksid ikka täie raha eest oli paadi meeskond kaldalt kaasa toonud ka hunniku meeldivalt veriseid seakoibasid, mis siis nööri otsa seoti ning mille ainus ülesanne oli krokodille koera kombel paadi kõrvale sitsima panna. 
Kuna see oli meile esimene kord krokodille vabas looduses näha siis olime loomulikult väga vaimustuses ning klõpsisime palju pilte, mille paremikku sa ka nendesamade ridade kõrval näha saad. Igatahes jäime oma paadisõiduga väga rahule ja julgeme kõigile kellel kunagi võimalus avaneb see kindlasti järele proovida.
Esmaspäeval otsustasime ka ise lõpuks šhoppama minna, sest suurlinnas ja suures kaubanduskeskuses viibisime viimati kuid tagasi. Sihtkohaks sai sedakorda ca Ülemiste keskuse laadne poekene Darwini äärelinnas, kust lahkusime pärast pikka päeva väsinute (eriti Harry), kuid õnnelikena (eriti Jaanika) ning paari riidehilbu võrra rikkamatena. Õhtul võtsime poest pakikese juustu, pudelikese veini ja kotikese viinamarju ning läksime randa päikeseloojangut vaatama. Oehh oli ikka ilus ja romantiline ja soe õhtu ...Ning oligi kätte jõudnud teisipäev ning aeg JetBoat´iga sõitma minna. Olime elevusest ja viimasel ajal basseini ääres veedetud tundidest näost punased kui uhke kaarega oma pileti letti viskasime. Mees leti taga vaatas pisut piletit ja ütles tuima häälega, et täna jääb sõit ära kuna neil on mingi remondipäev. Ta oli omaarust meile ka paar päeva tagasi helistanud ning uued ajad välja pakkunud. Loomulikult me mingit telefonikõne saanud ei olnud ning kuna järgmiseks hommikuks olime planeerinud juba Darwinist lahkumise siis ka uue aja kinni panemine ei tulnud kõne alla.
Saime siis oma raha tagasi ning mõtlesime just parasjagu, et mis kogu selle hunniku üleliigse rahaga teha kui meie teele jäi üks tubakapood. Vaatasime pulli pärast sisse ka ja avastasime et nad müüvad ka suhteliselt odava raha eest vesipiipe. Kes meid hästi tunneb, teab, et peale piiritu armastuse mida me teineteisega jagame on meil veel ka ühine armastus nimega vesipiip. Saigi siis suhteliselt odava raha eest endale väike reisipiip soetatud ning tänase päevani on Harry näol konstantne ma-saan-jälle-üle-pika-aja-piipu-teha naeratus mis isegi öösel magades kuidagi ära minna ei taha. Tol õhtul popsutasime siis hoolega piipu ning käisime veel viimast korda suurlinnas väljas pubis istumas, sest teadsime, et nõnda suurde linna kui Darwin me nüüd mõnda aega jälle ei satu.
Kolmapäeva hommikul pakkisime oma kodinad kokku ja jätsime Darwiniga hüvasti. Sihtkohaks sai Litchfield National Park. Seal nägime esiteks tervet linnatäit 2-3 meetriseid termiidipesasid mis võlusid oma kõrguse ning suure arvuga. Järgmiseks peatuspaigaks said aga lähedalasuvad ujumisaugud, kus saime oma pikast konditsioneerivabast sõidust praadimistemperatuurideni üles köetud kehad mõnusalt jahedasse jõevette kasta ning väikeste kosekeste all sõitmisest kangetele lihastele pehmet massaaži võtta. 
Mõnulesime seal ujumisaukudes pikalt-pikalt ja peame tunnistama, et seal veedetud aeg ei jäänud mitte kuidagi moodsatele SPA-puhkustele alla, pigem tegi hoopis oma naturaalsuse ja värskusega neile hoopis silmad ette. Kui lõpuks oma reisiseltskonna vastumeelselt veest välja saime liikusime edasi järgmise vaatamisväärsuse juurde milleks oli ca 50 meetrit taeva poole kõrguv kosk ning seda ümbritsev naturaalne jõebasseinikene. Õnneks sai iga soovija ka seal vette sulpsata ning pikemalt mõtlemata leidsime ka meie end taas karastavatest jõevoogudest. 
Edasi külastasime ühte eriti kõrget koske, mille juures kogu seltskonna suureks pettumuseks ujuda ei saanud ent mis oli siiski vaimustavalt palju silmailu pakkuv. Viimase peatuse tegime veel ühes sedakorda lausa kahe kosega varustatud ujumiskohas, et endasse veel viimane doos värskust sisse imeda enne kui alustasime kuumuserohket teekonda rahvuspargist välja suure maantee peale. Muideks nägime viimases ujumiskohas ka juuresoleval pildil ilutsevat silti, mis hoiatas nendes vetes elutsevate mageveekrokodillide eest. 
Õnneks ei saanud me seekord veel teada mis tunne on krokodilli lõunasöök olla aga noh jääme siia Austraalia põhjaossa veel mõneks ajaks ning küllap avaneb veel võimalusi ka see tunne järgi proovida :) Igatahes oli tegu ühe viimase aja toredaima ning tugevalt meie eelmise aasta oktoobris alustatud rännakute TOP 10´sse kandideeriva päevagaÕhtuks jõudsime linnakesse nimega Katherine, kust olime juba teel Darwinisse korra läbi sõitnud. Päev täis lõputut vees sulistamist ning üleüldse aktiivset tegevust oli meile kõigile väga väsitavalt mõjunud ning peale kosutavat õhtusööki ning veelgi kosutavamat vesipiipu hakkasime igaüks oma urgu puhkama kobima. Enne magamaminekut täheldasime, et tolles karavanpargis kuhu me peatuma jäänud olime elutses puude otsas päris korralik populatsioon nahkhiiri, kelle tualetikombed olid pehmelt öeldes olematud. Kui õhtul said seda oma juustes ja riietel tunda Annika ja Ben, siis hommikuks oli nii meie auto kui Annika ja Beni telk sõna otseses mõttes täieliku nahkhiiresitakihi all. Natukene voolikuga pusimist ja natuke rohkem nahkhiiri põrgu lõpututesse põhjadesse kirumist hiljem olime taas teel seekord sihtkohaks väike linnake Kununurra. Tee kõrvale jäänud rahvusparkides peatumisest pidime kahjuks sel päeval neljarattaveolise auto puudumisel loobuma aga pole hullu eks neid jää meil veel tee peale. Meie suureks kahjuks pidime samal põhjusel loobuma ka Wolf Creeki nimelise koha külastamisest, mis on iseenesest üks maailma suurimaid meteoriidikraatreid aga ilmselt enamustele noortele rohkem tuntud kui samanimelise populaarse Austraalia õudusfilmi tegevuspaigaks.
Praeguseks oleme omadega välja jõudnud linnakesse nimega Broome, kus hakkame alates homsest enestele miskit tööd otsima. Kuidas meil sellega läheb anname sulle teada aga juba meie järgmises kirjutises.
Ole tubli!
1 comment:
Right...
Post a Comment