Broome-broome sõidab lennumasin...

Kas pole maailm üks kaunis (ja) kummaline paik. Meie isamaal Eestis on sügis täies hoos, ilmad muutuvad iga mööduva päevaga jahedamaks ja vihmasemaks, puud heidavad järk-järgult kirjut lehekuube seljast ning kogu populatsioon kolib oma argipäevatoimetusi vaikselt siseruumidesse.
Kes õhutab radiaatoreid, kes viskab söekoormat keldrisse, kes veedab oma õhtuid ruumide viisi kaminapuid lõhkudes. Nojah viimane lause on muidugi võibolla veidi ajast maha jäänud, uuemate eluasemete omanikud keeravad lihtsalt seina peal põrandasoojendust või puldist õhksoojuspumpa soojema peale. Igatahes asja iva seisneb selles, et kõik valmistuvad ühel või teisel viisil suure külma tulekuks, sest kui sa korralikult ette valmistanud ei ole võib talvel külm (näiteks tagumikust) näpistama tulla.

Nendelsamadel päevadel kui kogu eelpoolnimetatud kammaijaa (? kas keegi üldse teab kuidas seda sõna kirjutatakse :) Eestis aset leiab, toimuvad aga siin teisel pool maakera väikeses ja mõõdukalt depressiivses Austraalia väikelinnas Broome´is hoopis teistsugused ettevalmistused. Inimesed kontrollivad et nende konditsioneerid ikka toimivad, basseinide lahtioleku aegasid pikendatakse ning basseinivee temperatuure langetatakse, kõik varuvad endale külmkappidesse kastide viisi vett (või siis õlut). "Märg hooaeg" on kohe kohe ukse taga ning ta ei tule üksi, vaid toob endaga kaasa väga kõrged temperatuurid ning väga suure õhuniiskuse. Meil kogenematutel eesti noortel loomulikult Austraalia põhjaosa "märja hooajaga" varem kokkupuuteid olnud pole, küll aga tegi ilmataat nädalake tagasi demostratsioonesinemise ning kostitas meid tavapärase parajalt kuuma 32 kraadise temperatuuri asemel hoopis talumatu 39 kraadisega. Ning see pidi kohalike sõnul alles algus olema... Ilmselt avaneb meil lähitulevikus suurepärane võimalus tutvuda lähemalt selliste üldise arvamuse kohalselt mitte just toredate tegelestega nagu Seltsimees Kuumarabandus ja tema kaasa Proua Dehüdratsioon.

Vaatamata aga viimasel ajal tööefektiivsusele kaunis halvasti mõjuvale kuumale, oleme viimase paari nädala jooksul oma töövälises elus üsnagi aktiivsed olnud. Näiteks tegime eelmisel laupäeval midagi mida tavaliselt terve mõistuse juures olevad inimesed ei tee ehk siis läksime vabal õhtupoolikul töö juurde. Seekord aga loomulikult mitte kui töötajate vaid kui külalistena. Õhtu algas Jaanika töökohas Sunseti restoranis suurte, uhkete ja magusate kokteilidega, mis meile suure hoole ja armastusega sõpradest baarmenide poolt valmistati ning kassaaparaati midagi sisse toksimata üle leti ulatati. Lisaks õnnestus meil mingi imega hõivata restorani viimane vaba laud, kus me siis teineteise meeldivat seltskonda ning megahäid kokteile nautisime, taustaks vaade ühele maailma kaunimale rannajoonele ning romantiline päikeseloojang. Kui päike meid selleks õhtuks üksi oli jätnud läksime edasi ühte teise meie hotelli restorani õhtusöögile. Tolle toreda söögikoha nimi on Thai Pearl ning nagu nimigi viitab tegeletakse seal peamiselt näljalistele külalistele marumaitsva Tai-pärase toidu valmistamise ja serveerimisega. Menüüs tundus kõik väga ahvatlev, seega tellisime esialgu endale kahe peale eelroa. Tegu oli sellise suurema taldrikuga kus olid väikese portsionid erinevatest tolles restoranis pakutavatest roogadest. Kõik maitses väga hästi ning pärast tolle toidukuhja lõpetamist mida nemad tõsiste nägudega eelroaks nimetasid vaatasime teineteisele umbes selliste nägudega otsa, et kui kuramuse suured need pearoad veel tulevad ja kuhu kuramuse kohta me need pistma peame. Igatahes ei läinud kaua enne kui kelner meile pearoad lauale tõi, milleks olid hiiglaslik kalatoodete valik ja veelgi suurem ports krõbedat sealiha. Eks meid paremini tundvad inimesed võivad aimata kumb kumma roa tellis :) Igatahes võtsime asja rahulikult ja nautisime oma pearoogasid vist oma paar tundi. Strateegia oli selline, et võtsime paar ampsu ja siis rääkisme 10 minutit juttu ja lasime toidul vajuda... Pärast arvet tellides avastasime, et tänu toredale ja tol õhtul ilmselgelt heldes tujus olevale restoranijuhile, saime veel tavapärase 20% töötajate allahindluse asemel hoopis 50%. Igatahes superülivägaluks õhtu ja sinna restorani loodame veel lähiajal uuesti einestama minna.

Paar töist päeva hiljem, sai Jaanika oma töökaaslaste poolt kutse välja klubisse tantsu lööma minna, klausliga, et ta võib ka oma imeliku poissõbra kaasa võtta kui tahab. Et meil tolleks teisipäeva ööpoolikuks nagunii muid erilisi plaane polnud, siis läksimegi. Ei läinud kaua enne kui kogu kambaga taksobussi peale ronisime ja klubi poole põrutasime. Klubi oli oodatult tühjavõitu, ehk siis peale meie ca 15-pealise seltskonna oli seal veel kolm-neli inimest aga ega see meie lõbu ei vähendanud ning vahelduseks oli päris tore niimoodi tantsu lüüa, et keegi sulle kogu aeg selja tagant kogemata küünarnukiga ei sura või mõni korpuletsem Austraalia neiu varvastel ei tallu. Nalja sai nabani, eriti kui Jaanika aasia päritolu töökaaslased purju jäid, kõigile välja tegema ja metsikut tantsu lööma hakkasid :) Järgmisel päeval pidi Jaanika hommikul kella 8.00ks tööle minema, mis tema enda sõnade kohaselt oli "pisut raske" ja "sutsuke ebameeldiv". Sellegi poolest oli meil tore õhtu ja kuna Eestis meil just eriti tihti teisipäevaõhtust väljaskäimist ette ei tulnud ja peame tunnistama, et vahelduseks võib vahest teinekordki seda teha :)

Et raha ja tervist söösta siis jätsime tol nädalavahetusel väljas käimata ning tegelesime ülejäänud nädalal töörügamisega.

See nädal küsisime mõlemad neljapäeva ja reede vabaks, sest tahtsime külastada üht Broome´i tuntuimat ja auhinnaitumat turistiatraktsiooni Willie Creek´i pärlifarmi. Tegu siis päris pesuehtsa pärlifarmiga, mis asub ca 40 km Broome´ist põhjapool ja kuhu iga endast lugupidav Broome´i külastaja ka ühel või teisel hetkel oma sammud seab. Broneerisime omale juba varakult kohad ära ja pärast nii muuhulgas broneerimisjutu sees mainimist, et töötame Cable Beach Club Resortis otsustati meilt kummaltki 45 dollarist piletiraha üldse mitte nõuda, tingimusel, et me tulevikus oma hotelli külastajatele nende pärlifarmi külastamist soovitame. Super! Igatahes kui neljapäev viimaks kätte jõudis lõime oma autoraasukesele hääled sisse ja asusime teele.

Et asi liiga lihtne ei oleks, ei vii sinna pärlifarmi loomulikult mitte asfalti- vaid hoopis liiva ja kruusakattega tee ning vähem kui neljarattaveolise autoga seda teekonda absloluutselt ette võtta ei soovitata. Olles aga mõnda aega tagasi Queenslandis puudeistutamisega tegelenud ning oma valge täkuga igal hommikul kottpimedas oluliselt pikemat ja karmimat teed pidi tööle sõitnud, vilistasime sellele soovitusele loomulikult suure kaarega. Ilmselt tunnetame tänu oma Queenslandis töötatud ajale 95nda aasta Ford Falconi piire ja võimalusi paremini kui ükskõik millisel teisel autol siin maamunal, kaasaarvatud meie kallis Audi-raasukene, mis hetkel üksikuna Harry ema-isa aia taga meie naasmiseni päevi loeb. Olles natuke aega juba teel olnud sai meile selgeks, et teel pole tegelikult häda midagi, ehkki kõik vist nii ei arvanud, sest nii pärlifarmi poole sõites kui tagasi tulles tuli meil vahepeal 30-40 km/h-ga munevatest neljarattaveolistest dziipidest möödasõite sooritada :)

Olime registreeritud kella 14.00 toimuvale ekskursioonile ning pärlifarmi tutvustavas voldikus oli välja toodud, et tegu on Broome´i kesklinnast umbes tunniajase sõiduga. Igaks juhuks laksime kodust valja tund ja veerand varem, juhuks kui tee peaks meie kaheratttaveolise Falconi jaoks ikka väga halvastiläbitav olema olema. Pool tundi hiljem pärlifarmi juures autost välja ronides kirusime igasuguseid voldikuid maapõhja ja mõtlesime, et mida paganat me nüüd kolmveerand tundi seal keset absoluutset-ei-midagit tegema peaksime. Siis aga jäi meie pilk pidama ühel pärlifarmi seina peal ilutseval reklaamil, millel seisis: Helikopterisõit - 60 dollarit per nägu.

Noh farmikülastuse piletiraha hoidsime nagunii molemad 45 kulli kokku ja elusees varem kopteriga sõitnud ka pole, seega seadsime sammud vastuvõttu uurima, et kas äkki saaks kohe ara teha. Sai küll ja tsiteerides mõnda suvalist tänapäeva meediakangelast, kel kaunilt läikiv ja blond ent seestpoolt pisut tühjavõitu pea - "OU MAI GAAD" (tõlkes issand jumal küll) kui lahe oli.
Kopter oli parajalt pisike, seest umbes sama suur kui mõne vabalt valitud keskklassi auto salong. Sealt võis lisaks juhikohale leida veel 4 kaassõitja kohta ning viis paari kõrvaklappe, mis läbi valju propelleri tekitatud müra üldse kaasreisijatega suhtlemise võimalikuks tegid. See konkreetne kopter oli veel eriti mürarikas, sest suurema sõidumõnu pakkumiseks oli keegi eemaldanud tagumised küljeuksed. Egas midagi, rihmad kinni nagu lennukis ja sõit võiski alata. Alguses oli veits kahtlane kui kopter pisut kohmakalt küljelt küljele loksudes paigalt võttis, ent nii pea kui pisut hoogu see muutus ta üsnagi stabiilseks sõiduvahendiks ja saime väikese hirmu ja ärevuse asemel keskenduda hoopis sellele imeilusale vaatele mis sealt ülevalt avanes.

Eriti jäid meelde suure mõõna tõttu liivale tekkinud kujundid mida võid ka sina juuresolevalt pildilt nautida. 10 minutit läks õhus maru kiiresti ning varsti olimegi taas õnnelikult maa peal tagasi. Oleme mõlemad 101% päri, et tegu on viimase aja ühe kõige paremini kulutatud 60 dollariga ning loodame, et see ei jää viimaseks kopterisõiduks meie elus.

Koptereerimine seljataga, oligi kell saanud enam vähem niipalju, et oli aeg alustada meie ekskursiooni pärlifarmis. Kõigepealt istutati kõik külalised maha (hea küll tegelikult ikka pingi peale) ja räägiti neile kuidas üks pärl üldse tekib ning kuidas inimeseloom saab austrile kaasa aidata, et rohkem ning suuremaid pärleid saada. Presentatsiooni viis läbi üks ilmselgete omasooiharate tunnustega ent sellegipoolest ääretult hea jutuga ning sümpaatne inglise noormees, kes päris tihti auditooriumi kõht kõveras naerma pani. Pärast käisime veel paadiga mere peal vaatamas milline üks pärlifarm välja näeb ning seejarel kupatati kogu seltskond pärast kahetunnist pärliteteemalist ajupesu farmi poodi suveniire ostma.

Suveniirideks olid teadagi muidugi mis ning ka Jaanikal on nüüd üks komplekt rohkem mida kaela ja kõrvade külge tema niigi imekaunist väljanägemist komplimenteerima riputada.
Tollel õhtul käisime veel väljas ka, et natuke Jaanika uute pärlitega uhkelda ja marutoredale vabale päevale väärikas punkt panna.

Järgmisel hommikul lõunal ja õhtul tegelesime hoolega laisklemisega, kuniks kell 23.00 leidsime ukse tagant ühe toreda Brasiilia päritolu sõbra ja endise töökaaslase Igori (huvitav nimi kas pole, pidavat Brasiilias päris popp olema), kes teatas et tal on sünnipaev ja ta tahaks meid rannas oma tähtpäeva selebratsioonil näha. Tuli ülejaanud sellesse õhtupoolikusse planeeritud laisklemine teadmata ajaks edasi lükata ning sünnipäevalapsele randa järgneda. Sinna oli kogunenud juba päris korralik kamp inimesi, kõik meie hotelli töötajad ja kõik suures peotujus.

Peeti kõnesid ja lobiseti niisama ja mingi hetk palus sünnipäevalaps kõik meeskülalised endaga kaasa puu otsa ühislaulule. Kahjuks pidi Jaanika järgmisel päeval kell 8 tööle minema, (ja tal oli eelmise teisipäeva pidutsemisele järgnenud hommik veel väga tervalt meeles) nii, et suundusime juba kella 2 paiku koju magama. Järgmisel päeval kuulsime, et tugevamad said magama alles siis kui Jaanika juba tööle läks ning pidu oli lõpuks päris metsikuks kätte ära läinud. Pole hullu, järgmine kord kui meil mõlemal on peojärgne hommikupoolik vaba pidutseme korralikumalt...

Lõpetuseks tahaksime oma blogi vahendusel tervitada kodanikku kes meie kõrgete auhindadega pärjatud luksusliku 5 tärni hotelli põhilisse avalikku käimlasse kraanikaussi piraka number kahe tegi. Ilmselt leidis ta, et see zest peegeldab tema arvamust meie hotellist paremini kui ta tavalise kliendiküsitluslehe äratäitmisega kirjasõnas kunagi edasi anda suudaks. Oh mis asju siin Austraalias ikka ära ei näe...