Kui võlad klaarid, läksime Brisbane peale ringi kolama. Enamus linna peal veedetud aega veetsime omale samaks õhtuks söögipoolise ja järgmiseks päevaks Brisbane´ist Byron Baysse transpordi otsimisega. Byron Bay on siis nimelt koht, kuhu plaanime nüüd pikemaks ajaks (nii umbes kuuks) puhkamise eesmärgil peatuma jääda. Selles linnas resideeruvad hetkel ka Jimmy ja Hanneke, kes meie blogi püsilugejatele meenuvad kindlasti kohe kui meie väga toredad hollandlastest sõbrad Alice Springsi aegadest.Saabus järgmine päev ja aeg hostelist Byron Bay bussi peale lonkida. Buss oli oodatult täis, sest praegusel aastaajal on Byronis turismi kõrghooaeg. Bussisõit võttis umbes kaks tundi aega ja kohale jõudes pidime nentima, et linnake oli paksult rahvast täis. Tänasime siis õnne, et vanajumal meile niipalju arunatukest oli andnud, et me varasemalt omale öömaja ära broneerinud olime, sest siin linnakeses praegu lihtsalt kohale ilmudes ja mõne majutusasutuse vastuvõtus "Kas teil broneering on?" küsimuse peale vaid kaunist naeratust vastuseks pakkudes majutust ka saada oleks pehmelt öeldes väga keeruline.
Natuke siis Byron Bayst ka... See on üle Austraalia tuntud linnake, mis elab ja pidutseb 24/7. Asi sai alguse juba 70ndatel kui kamp hipisid siia hea kliima ning suurepäraste surfirandade olemasolu tõttu laagri püsti otsustasid lüüa ning noh tegelikult kunagi ära ei läinudki. Aastad läksid, jutt levis, linnakese tuntus kasvas ja aina enam kogunes Byronisse hipilike eluviiside viljelemisega tegelevadi inimesi, kes enamasti elatasid ja lõbustasid end kõikvõimalike kunstialadega tegelemise, 10 tunniste surfipäevade ja loomulikult kanepi kasvatamise ja müümisega. Tänaseks teab Byron Bayd iga austraallane ning iga endast lugupidav seljakotirändur ning see on enamikele lõbujanustele ränduritele must-see koht.Kõige hullem aeg on Byronis, olgem ausad, praegu... Detsembris-Jaanuaris kogunevad siia mitte ainult alkoholi-, metsiku pidutsemise- ja narkootikumidelembelised seljakotirändurid vaid kahjuks ka eelmistest poole hullemad, rumalamad ja vähem elukogenud keskkoolilõpetajad. Viimaseid tuleb nii põhjast kui lõunast siia kanti kokku sest Byronil on nimelt suurepärane asukoht kahe metropolimõõtu suurlinna Brisbane ja Sydney vahepeal. Paraku on neil endistel abiturentidel siia tulemiseks ka igasugune õigus ning nende ema-isade poolt raske tööga teenitud ning koolilõpu puhul tublidele lastele kingitud raha vahetakse siin Byronis ruttu paremal juhul söögi, kanepi ja alkoholi, halvemal aga veel ka kangemate narkootikumide vastu. Ja nii raske kui seda ka kohalikel alla neelata poleks on needsamad koolilõpetajad need kes maksavad enamike kohalike inimeste palgad.
See aga mis tänapäeval kooli lõpetavate noorukite kiuste siia Byronisse normaalseid inimesi (noh umbes nagu meie:) meelitab on aga ikka nendesamade 70ndatel siia pidama jäänud hipide pärandatud eriti mõnus atmosfäär, mille kirjeldamiseks autoritel lihtsalt sõnad puuduvad. Hea lugeja peaks seda ise kogema, et seda mõista. Siin on suurepärased surfirannad, mis sobivad iga maitse ja oskustasemega. Siin on kõikjal kosta kitarrimängu ning õhus on pidevalt tunda viiruki ja kanepisegust aroomi. Siin jääb mulje, et 50 protsendil inimestest on rastapatsid, 90 protsendi on pool keha kaetud tatoveeringutega ning 99 protsendil on päikesest heledaks pleekinud juuksed ja tumedaks värvunud nahk.Viimaste sekka hakkame ka meie juba vaikselt kuuluma.Ning niipalju kui me aru oleme saanud siis kogu Byron Bay hing ja atmosfäärimootor on aga hostel kus praeguseks oleme juba nädal aega puhanud ning kõike enda ümbertoimuvat uskumatute silmadega jälginud. Tegu on Arts Factory nimelise hosteliga.
Kõigile kel kunagi plaan siiakanti tulla soovitame seda kohta sajaga. Tegu on igavesti piraka hosteliga, kus iga külaline leiab omale sobiva majutustüübi alates džunglis telkimisest kuni kenasti varustatud kaheinimesetubadeni välja. Oma esimese öö veetsime ühikatüüpi 8 voodiga varustatud toas ja nüüdseks oleme raha kokkuhoiu eesmärgil kolinud dzunglisse telkima.Tegelikkuses on tegu mitte niivõrd džungli kui lihtsalt suure telkimisalaga kus võib korraga elutseda kuni 200 seljakotirändurit. Igapäevasteks naabriteks on meil põõsakalkunid (bush turkey), kuni meetri pikkused sisalikud ning kahjuks ka ussid-ämblikud, kes on austraaliapäraselt üsna mürgised. Õnneks meil nende viimastega veel suuremad kokkupuuted puuduvad, ainult meie teisel päeval siin nägi Harry põõsas ühte väikest musta ussi sinna-tänna siuglemas.
Kogu hostelis elab aga igal ajahetkel ca 400-500 inimest, kellest lõviosa moodustavad meile andetutele tegelastele müstilisena tunduvad tegelased - kunstiinimesed. Kes joonistab, kes laulab, kes kirjutab eriti hullumeelseid luuletusi aga üks asi on neil ühine - nad kõik mängivad kitarri. Et meid kohe kogu sellest kunstnike seltskonnast välja ei heidetaks siis on ka Harry olnud sunnitud sõbralt Jimmylt kitarritunde võtma. Midagi veel välja ei tule ja näpuotsad tulitavad aga eestimaiselt kõva tööga saab ehk kuukese pärast mõned akrodid isegi mängitud.
Ühesõnaga oleme oma majutusevalikuga siiani väga rahul. Pea igal õhtul toimuvad siin igasugused ühisüritused ja elu käib 24 tundi päevas. Näiteks esmaspäeviti on siin talendishow kus iga soovija saab tulla oma talenti näitama, mis iganes see ka siis poleks. Enamus inimesi mängivad kitarri ja laulavad, mõni taob trumme, mõni mängib digeridood, mõni teeb kõike kolme korraga. Andekaid inimesi on siin kahtlemata palju ja eks nende andekate inimestega kipub juba kord nii olema et nad enamasti oma talenti ka igal võimalusel demostreerida üritavad. Mõni nii andekas ei ole aga tahab lihtsalt tähelepanu ja teeb midagi sellist nagu sõidab publiku ees põlevate kummidega rattaga paljalt tiiki - performance missugune :)!Teispäeviti on viktoriiniõhtu, kus viieliikmelised tiimid üritavad auhinnaraha nimel üksteisest teadmistega üle olla. Meie võtsime ka eelmisel nädalala sellest üritusest osa ning ehkki võitu seekord ei tulnud saime ca 15-ne tiimi seast siiski tubli neljanda koha. Järgmisel nädalal võtame kahtlemata eesmärgiks end esikolmikusse murda.
Teistel päevadel oleme end lõbustanud rannas käimise, surfamise, pokkeri ja täringumängudega ja lihtsalt meeldiva mittemillegitegemisega. Kavatseme siia jääda vähemalt Jaanuari esimese nädalani ja kui rahakott vastu peab siis ehk isegi kauemaks.
Selle noodiga siis seekord ka lõpetaksime, teie aga olge mõnusad ja oma põhja-euroopa lugejatele ütleme, et nautige külma talveilma...loodame, et seda jätkub sellel aastal vähemalt jõuludeni ja kui eriti hästi läheb siis ka aastavahetuseni!
No comments:
Post a Comment