May 19, 2010

Muinasjutt

Ühel kaugel-kaugel maal, seitsme mäe ja mere taga, suures-suures Kängurumaa Kuningriigis elasid kord üks tüdruk ja üks poiss. Nende nimed olid Jaanika ja Harry ning nad olid hästi-hästi toredad ja head inimesed ja armastasid teineteist väga. Nad rändasid selle suure maa peal tubli mitu aastat mustlaste kombel ringi kuniks jõudsid lõpuks selle piraka Kängurumaa Kuningriigi loodeossa, pisikesse linnakesse nimega Broome ning hakkasid seal usinasti tööl käima.
Nad töötasid suures ja uhkes lossis mis asus vahetult linna ilusaima ranna ääres. Kuna see loss oli nii ilus ja uhke ja otse ranna ääres siis käis seal lossis kogu aeg palju külalisi. Osad külalised käisid seal lossis niisama puhkamas, osad käisid seal sünnipäevasid või pulmasid pidamas, osad sattusid sinna aga hoopis mõnda seal lossis korraldatud konverentsi külastades ja mõned leidsid et see on lihtsalt tore koht kuhu oma armukest viia. Ega tegelikult polegi see nii oluline miks need külalised sinna sattusid, oluline oli see ,et selles lossis polnud mitte kunagi külalistest puudus.
Meie muinasjutu peategelased Jaanika ja Harry rabasid seal lossis kõvasti tööd teha. Jaanika töötas ühes selle lossi kolmest ilusast söögisaalist nimega "Päikeseloojangu Baar ja Grill". See söögisaal kandis sellist glamuurset nime sellepärast, et see asus otse ranna kaldal ja sealt avanes igal õhtul ookeani sini-sinistesse vettesse loojuvale päikesele võrratu vaade. Jaanika, kelle ülesandeks oli külalistele söögid ja joogid ette toimetada hoolitses oma külaliste eest alati väga hästi ning tänu sellele oli ta söögisaali pidajate ja ka külaliste seal väga kõrges hinnas.

Harry töötas aga hotelli teises otsas ning tema töö oli teha saabuvatele külalistele oma valge kaheksa inimest mahutava elektrilise hobusega lossi pirakal territooriumil väike tuur ning aidata nad oma kaugelt maalt kaasa toodud pakkide ja kompsudega nendele broneeritud külalistetuppa. Kusjuures alati oli nii, et mida rohkem ja raskemad pakid ja kompsud külalised omale kaasa pakkinud olid seda tõenäolisemalt asus nende külalistetuba üleval korrusel. Kuna ka Harry hoolitses külaliste eest väga hästi siis oli ka tema lossipidajate ja külaliste silmis väga kõrges hinnas.
Nii need Jaanika ja Harry siis töötasid seal ilusas ja uhkes lossis juba lausa kuus nädalat peaaegu puhkepäevadeta. Oma harvadel vabadel päevadel käisid nad linnakese söögisaalides õhtustamas või ühes linnakese keskel asuvas majas, suures saalis seina peale riputatud valge lina pealt liikuvaid pilte vaatamas. Elu oli rahulik, lihtne ja suhteliselt sündmustevaene. Jaanika ja Harry olid sellega loomulikult arvestanud sest nad olidki sinna Broome linnakesse tööd rügama läinud. Nimelt tahtsid oma allesjäänud ajaga Kängurumaa Kuningriigis võimalikult palju kulda ja karda säästa. Nende päriskodu ei olnudki tegelikult Kängurumaa kuningriik vaid hoopis väike ent selle eest suure südame ja toredate inimestega Viru Kuningriik mis asus Kängurumaa Kuningriigist seitsme maa ja mere taga. (Tundub et muinasjuttudes on ainult üks pikkusühik kas pole...) Nad plaanisid umbes kolme täiskuu pärast omale paar paari seitsme pennikoorma saapaid muretseda ja päriskoju tagasi joosta. Et nad aga päriskoju kohale jõudes päris kerjusteks ja hulkuriteks hakkama ei peaks, vaid saaksid õnnelikult elu lõpuni elada siis tuli neil veel natuke aega seal Broome'is tööd edasi teha.

Lõpp


Nojah see tuli pisut teistsugune postitus kui tavaliselt... Eks ta üks paras muinasjutt oli aga loodame et nautisite seda sellegipoolest. Kahjuks pole meil sulle tõepoolest hetkel mitte midagi muud kirjutada. Ahjaa, üks asi võib-olla oleks, nimelt tegime siin omavahel sellise diili, et mai kuus me tilkagi alkoholi ei võta. Mõtlesime et säästame veidi raha ja tervist. Täna on 19nes mai ja pole hullu midagi see karsklase elu. Peab lihtsalt olema kogu aeg midagi teha - meie puhul on selleks töö, mida rabame teha minimaalselt 6 päeva nädalas aga vahest ka näiteks 17 päeva järjest. Suured musid kõigile ja kirjutame kohe jälle kui midagi põnevat juhtub.

PS: Kuna oleme järgmised kolm kuud kindlasti paiksed siis võite vabalt meile kirjutada joonistada või midagi magusat saata aadressil:

Jaanika and Harry,
Unit 28, P.O. Box 77,
Broome 6725, WA,
Australia

4 comments:

Margus said...

oi ja tuligi lõpuks muinasjutt ära. ma juba ootasingi :)

Harry ja Jaanika said...

suhteliselt niru tuli teine aga vahemalt sai linnukese kirja :)

Triin-Liis said...

Maikuu tundub kuidagi karsklaste kuu olevat :)
Ka mina ntx pole peale Anzac Day nadalavahetust tilkagi pruukinud :) Saavutus missugune!

Aga tublid olete...ja vaadake, et enne eesti minekut, ikka Perthist ka labi poikate, peate meie pisipoja ju yle vaatama.

Viktoria said...

Muinasjutt on muideks täitsa usutav ja üsnagi realistlik. Vahelduse mõttes on täisti hea teistsugust formaati kasutada ja tundub, et teil on kõiksugused formaadid käpas.

Me katsume ka alkoholiga piiri pidada, aga pole midagi teha, siin on ikka endiselt nii kuum, et vahepeal mõni siider või õlu, eriti mis pärast tööd tasuta saadud, lausa tikuvad su organismi. Aga suur austuskummardus printsessi ja printsi ees, et tänaseks juba 20 päeva alkoholivabalt elate!
Joonistame teile varsti.