Teiste pidulistega sai kokku lepitud, et kohtume kõik rannas ja põrutame pool tosinat või veidi enam kilomeetrit mööda randa põhja poole, et keegi meid öösel segama ei tuleks ja meie oma peo ja lõkkega omakorda ka kedagi teist ei segaks. Plaan oli loomulikult ka ööseks sinnasamasse randa pead puhkama (loe: kaineks magama) jääda aga siin tekkis meil väike probleem. Nimelt olime kogu oma matkavarustuse nagu magamiskotid, madratsid, telgid jms kas maha ärinud, ära kinkinud või minema visanud. Samuti polnud meil ju siin Austraalias vast seni isegi kõige enam kasutatud ajutist magamisaset ehk siis meie armastatud Ford Falconi pagasiruumi enam kahjuks käepärast. Ühtlasi ei olnud me väga kindlad, et me oma tubli ent siiski vast rannas sõitmiseks mitte väga sobiliku rollerikesega mööda randa väga kaugele jõuame. Kus aga häda kõige suurem seal meie toanaaber Carly kõige lähem. Nimelt on Carly spetsiaalselt matkamise jaoks kohandatud vana Volkswagen Transporter bussiloksu õnnelik omanik. Ühtlasi oleme tähele pannud et meie toanaaber Carly on väga lahke inimene ning tal on tekkinud eriline sümpaatia ühe Jaanika magustoidu - kookospallide vastu. Seega tegime seda mida iga teine meie olukorras inimene oleks teinud ehk siis rullisime hunniku kookospalle. Järgmiseks päevaks oli meil buss olemas ning peale käsi piiblil antud lubadust, et me tema kulla Volksut ära ei uputa ja põlema ei pane, laadisime kogu oma tavaari bussi ja asusime ranna poole teele.
Seal ootasid meid pisikese ent sellegipoolest silmahakkava eesti lipukesega ees kaks džiipidega varustatud paarikest Kelin ja Mikk ning Marin ja Kristo ning üks nende tuttav tüdruk Kerli. Kui olime tutvumisringiga ühele poole saanud ilmusid eikusagilt ka veel kaks tüdrukut Kerli ja Kadri. Seega oli meid kokku 9 inimest. Kümmekond minutid ja kolmveerand esimest õlut hiljem jõudsime järeldusele, et kedagi teist vist tulemas pole ja hakkasime vaikselt Miku poolt ammu valmis vaadatud laagriplatsi poole sõitma. Meie kätte Carly poolt usaldatud bussikene oli rannas liiva peal väga tubli ja jäi kinni alles ca 25 
meetrit enne laagriplatsi. Kuna aga siin Broome'is on ühed Austraalia ja ilmselt ka kogu maailma suurimad tõusud ja mõõnad (nende kahe vahe on pidevalt ööpäevas ligi 10 meetrit) siis ei tundunud just eriti hea idee mõõna ajal oma toanaabrilt laenatud bussi teistest 25 meetrit vee poole jätta. Ega midagi, kaevasime esirattad natuke välja, rakendasime bussi ette nööripidi Miku ja Kelini neljaveolise Nissani ja 10 minutit hiljem olimegi piisavalt kõrgel pinnal, et öö kenasti ning kuivalt üle elada. (Viimase lause lõpp kõlab nagu fraas mõnest tampoonireklaamist kas pole:) 
Igatahes transpordialased probleemid lahendatud hakkasid poisid tuld tegema ning tüdrukud laagripaika üles sättima. Pool tundi hiljem oli päike juba loojas ning 9 eestlast istusid ümber lõkke rääkisid juttu, jõid õlut ning vaatasid kuidas šašlõkk ja grillvorstid vaikselt süte peal valmisid. Läks mööda paar toredat tundi pidu oli juba täies hoos ja äkki näeme et meie poole liiguvad mööda randa kuus paarikaupa üksteise kõrval kimavat rollerit või siis kolm autot. Lähemale jõudes saime aru et tegu oli loomulikult 3 autoga ning sealt hüppasid välja veel kuus eestlast ning üks eriti rasta olemisega austraallane. Nemad tulid meie peole lausa Broome'ist 140 km kaugusel asuvast arbuusifarmist, millest tulenes ka nende pisut hilisem saabumisaeg. Esimese asjana nägime kohe et neil oli 1 neljaveoline auto ning kaks tavalist autot, millest viimased sarnaselt meie bussile meie pisut kõrgemale asuvasse laagripaika omal jõul kindlasti ei jõuaks. Nemad otsustasid aga asja pisut teisiti lahendada kui meie. Kui meie palusime oma neljaveoliste masinatega varustatud sõpradelt abi et auto pehmest liivast läbi vedada siis nemad võtsid lihtsalt nii kaugelt kui võimalik hoogu ja kimasid MAUHHTI sinna pehmesse liiva kinni nii kaugele kui hoog neid viis. Nojah ka nii võib, mõtlesime meie, sest nad said autod ju piisavalt kaugele et öö kuivalt üle elada. Iseasi muidugi kuidas nad auto hommikul kätte saavad ning millised on kahjud auto all. Aga pidime nentima et kahtlemata põnevam ja huvitavam lähenemine kui meil. Kuna meil oli pidu juba mõnda aega täies hoos olnud siis meil kahjuks kõigi nende uute tulijate nimed meelde ei jäänudki aga tegu oli toredate inimestega ja nende saabumine lõi peole kindlasti järgmise käigu sisse. 
Terve õhtu ja öö rääkisime uute sõpradega juttu, sõime šašlõkki kartulisalatiga, jõime kaasatoodud õlut ja siidrit ning tegime niisama pulli kuni umbes poole viieni hommikul kui tundsime et lihtsalt on aeg...Vajusime väsinult oma Volksu bussi pagasiruumi ehitatud voodile magama ja ärkasime alles siis kui päike bussis olemise liiga kuumaks kütnud oli. Hommikul oli olemine muidugi pisut kehvavõitu aga sellegipoolet oli üldine meeleolu positiivne ning kõik olid juba eelmise õhtu lõkkeaseme ümber eelmise õhtu parimaid juhtumisi meelde tuletama ja kommenteerima kogunenud. Kokkuvõtteks võib õhtut lugeda kordaläinuks ainult üks asi jäi pisut vaevama et mismoodi need hilisemad tulijad oma autod pärast kätte said? :) Hommikul enne meie kojusõitu olid nad igatahes kõik pisut enam eelmisest õhtust ülejäänud õlledest kui oma autodest huvitatud. Äkki kunagi näeme neid veel, eks siis küsime kuidas läks ja anname sullegi teada.Selline ta siis oli - meie teine järjestikune Jaanipäev siin Austraalias. Ega tegu polnud muidugi nii hea Jaanipäevaga kui me sinu seltsis armas lugeja oleksime veetnud aga ajas teine asja ära...
Suured ja märjad musid kõigile!
Jants ja Harts
PS: Kuna oleme siin Asutraalias nii palju toredaid Hollandi inimesi kohanud siis hoiame oma pöidlad pihus, et Holland paneks vuti MM'i kinni
Jants ja Harts
PS: Kuna oleme siin Asutraalias nii palju toredaid Hollandi inimesi kohanud siis hoiame oma pöidlad pihus, et Holland paneks vuti MM'i kinni
No comments:
Post a Comment