Kes ei tööta, see ei söö...

Alustame tänast blogipostitust rõõmusõnumiga - ME SAIME TÖÖD!!! Nii tore, nii tore, nii tore!

Aga alustame algusest... Eelmises postituses kirjutasime, et tulime linnakesse nimega Bundaberg. Too on siis Austraalia rummipealinn, sest seal toodetakse väidetavalt isegi maailmakuulsat ja üle maailma müüdavat rummi nimega "Bundaberg" (Ole hea, tee meile teene ja vaata järgmine kord poodi sattudes alkoholiletist, kas selline bränd ka Eestis esindatud on.) Meie toda rummi igaks juhuks proovima ei tihanud hakata, sest väidetavalt pidavat see hommikuks pea päris hellaks tegema.

Igatahes... meie tulime Bundabergi mitte selle pead-valutama-paneva rummi pärast vaid selleks, et siin on ka tohutult palju farme. Enamasti tegelevad nad kõik suhkruroo kasvatamisega aga leidub ka igasugu muudele viljadele spetsialiseerunud maaharijad. Ühtlasi olime päris mitme tuttava käest kuulnud, et Bundabergis leiab igaüks alati suhteliselt lihtsalt enesele töö. Kahjuks avastasime oma suureks pahameeleks, et tolles rummi ja maaharijate linnakeses vaatab iga nurga tagant vastu mõni tülpinud näoga backpacker. Ju siis oli jutt Bundabergi töörohkusest kulutulena mööda Austraaliat levinud. See linnake oli lausa uppunud tööd ja sooja otsivatesse backpackeritesse ja töö leidmine sealt tundus juba enne otsime hakkamist suhteliselt lootusetu. Sellegi poolest otsustasime eestlasliku kangekaelsusega siiski proovida. Esiti käisime läbi kõik linnakese tööbürood - tutkit! Siis proovisime hosteleid, kuna mitmel pool Austraalias tegutsevad kohalikud hostelid backbackerite ja kohalike farmerite vahel ka omamoodi töö ja tööjõu vahendajatena. Loomulikult saavad tööd ainult hostelites ööbivad inimesed ja loomulikult olid kõik hostelid kas täis või siis polnud neilt lähiajal tööd oodata. Siis otsustasime kavalad olla, vahemehed vahele jätta ja otse farmeritega suhtlema minna. Käisime umbes 4-5 kohas ja igalt poolt tuli samas stiilis vastus: "Te olete sel nädalal laias laastus umbes kahesajandad inimesed kes siin sel nädalal end tööle pakkumas on käinud. Jätke mind rahule mul ei ole teile tööd anda!"
Tuleb välja, et oli ka teisi kavalaid... :) Lõpuks hakkasime igatahes vaikselt vihjest aru saama ja jätsime Bundabergiga hüvasti. Ahjaa tegelt pidasime vahepeal Bundabergis ka Marguse sünnipäeva, kel täitus 5ndal mail kaks tosinatäit eluaastat. Pidu oli väga tore, ehkki Margus oli otsustanud kutsuda vaid kolm külalist :)

Järgmisel päeval sõitsime Austraalia rummipealinnast edasi ja jõudsime välja kohakesse nimega Rockhampton. Seal läks kõik sama rada pidi kui Bundabergis. Käsime läbi tööbüroosid ja hosteleid aga ei midagi. Siis läksime internetti ja saatsime ümberkaudsetele ja mitte nii väga ümberkaudsetele tööpakkumistele oma CVsid. Ei midagi... Otsustasime, et pole mõtet Rockhamptonisse pikemaks passima jääda ja sõitsime edasi ühte väiksemasse linnakesse nimega Yeppoon.

Kohe esimese asjana läksime kohalikku turismiinfosse, et sealt tööbüroode ja üldse elu-olu kohta uurida. Meiega tegeles üks väga toreda olemisega tädi Beverly, kes meid esiti pika pilguga üle vaatas ja siis leti alt ühe huvitava tööpakkumise välja tõi. Nimelt otsivat tema naabrimees Graig enda juurde tööle tublisid puudeistutajad. Tegime nii hästi kui suutsime tublide puudeistutajate näod pähe ja saimegi tädi Beverly käest ühe telefoninumbri kust tolle tööpakkumise kohta rohkem infot saab. Polnud me veel autosse tagasi jõudnudki kui näpud juba omasoodu numbri telefoni toksinud ja "Helista" vajutanud olid. Vastas tolle ennistmainitud naabrimehe naine, kes meie käest pikema jututa kohe küsima hakkas, et kas meil puudeistutamise kogemust ka on. Vastasime lolli peaga ausalt, et ei ole aga et õpime kiiresti, mille peale meid viiskalt tolle proua poolt pikalt saadeti. Kuna lootus tööd saada oli väga suur olnud siis võttis meie üle võimust suur sinine masendus. Sellest tulenevalt tekkis meil ka suur soov kellelegi tekkinud olukorrast kurtma minna ja kuna istusime ikka tolle infopunkti ees autos siis läksime nutuste nägudega sisse tagasi ja kurtsime tädi Beverlyle. Tädi tegi esialgu suured silmad ja siis vist hakkas tal meist pisut hale, igatahes soovitas ta meil õhtupoole tema naabrimehe juurest ise läbi tulla ja temalt otse näost näkku tööd küsida, mida me ka tegime. Naabrimeest tol õhtupoolikul loomulikult kodus ei olnud, küll aga olid seda teised puudeistutajad. Need tundusid toredad inimesed, ütlesid et puudeistutajaid on vaja küll ja andsid meile ühe teise numbri kust peaksime otse naabrimehega saama rääkida. Tegime siis teise lootusrikka kõne ja vastas taaskord too k... naine. Seekord olime targemad ja küsisime kohe naabrimeest. Tolle kodaniku näol oli tegu palju mõistlikuma inimesega ning leppisime kokku et teeme kõik neljakesti esmaspäeval tema juures proovipäeva. Ja arvake ära mis kell me tema juures kokku pidime saama - ei hiljem ega varem kui kell 5.00 hommikul. Lõbus!

Kuna oli parasjagu reede ja esmaspäevani selles väikses linnakeses nagunii midagi teha ei olnud siis otsustasime need paar päeva ja ööd veeta veidi ilusamates ja kallimates karavanparkides kui tavaliselt. Seda sellepärast, et ilusamad ja uhkemad karavanpargid on tavaliselt varustatud näiteks basseinide, batuutide, pinksilaudade ning tenniseväljakutega. Nii möödusidki meie päevad sel nädalavahetusel basseini ääres päikese käes lebotades, batuudi peal saltosid karates, pingpongi pallile vinti sisse panna üritades ning tenniseväljakul tagantkäe lööki lihvides.

Esmaspäeva hommikul oli äratus kell 3.30. Kell 5.00 saime kokku oma töökaaslaste ning Graig´iga. Kell 6.00 jõudsime lõpuks sinna, kus puid istutama pidime hakkama olles selleks sõitnud praktiliselt tund aega mööda kruusaga sillutatud ja mõnest kohast ka sillutamata "teid" pidi (Autole see tööle minek ja töölt tulek eriti hästi ei mõju aga hetkel pole meil lihtsalt muud valikut). Töö nägi siis välja selline, et igaüks krabas endale vöö, kinnitas sellele kas ühe või tugevamad lausa kaks kasti (inglise keeles tray) puid, haaras väikese labida ning kukkus ette küntud vagudesse iga 2 ja poole meetri tagant hoolega puutaimekesi istutama. Üks tray täis on 48 istikut ning iga tray eest makstakse meile 5 dollarit. Töö käib 10 päeva järjest kella 6.00st hommikul kuni kella 14.00ni päeval, misjärel saame 4 vaba päeva. Äratus on igal hommikul kell 4.00, sest kell 5.00 tuleb juba liikuma hakata, et kell 6.00 põllul valmis olla. Meie oleme ju teada tuntud unimütsid ja uskuge mind, nii vara tõusta on lihtsalt kohutav :(

Maksmine käib kastide pealt - nii palju kui istutada jõuad, niipalju ka teenid. Kui esimesel päeval istutas Jaanika 10 ja Harry 20 tray täit puid, siis eile ehk 5 päeva hiljem oleme suutnud oma tehnikat lihvides jõuda numbriteni 27 ja 42 tray´d. Usume, et oleme oma jalajälje siin maailmas kindlasti roheliseks saanud, sest samas tempos jätkates istutab Jaanika päevas ca 1300 ja Harry 2000 puud. Huvitav mitu puud istab keskmine inimene oma eluea jooksul? Töö on raske ning meie pihud ning jalalabad on rakkudega kaetud ning lihased tugevast pingutusest valusad ent hea tempo puhul on võimalik siin väga hästi teenida, rääkimata heast tundest, mis hinge poeb, kui mõtleme, et oleme nõnda palju keskkonnale kasu toonud. Elame hetkel oma ülemuse renditud maja taga hoovis (telgis ja autos), kuna majas olid juba kõik toad täis. Sellegipoolest annab tasuta majutus meile hea võimaluse uute seikluste jaoks veelgi rohkem raha kõrvale panna.

Kui kauaks me siia jääme seda ei oskagi veel päris täpselt öelda aga eks aeg annab ka sellele küsimusele vastuse. Aga ok... ega meil nagu eriti midagi muud sinuga jagada ei olnudki. Palun vaata siis poes, et kas leidub Eestis ka toda Bundabergi rummi ja kirjuta meile kommentaaridesse.

Chiao!