Kus nüüd alles lendab...

Kas kullakallis ja ilmatutore blogilugeja võtab vahest oma kiires ja toimekas argielus aega maha, et mõelda kui kiiresti see ajakene ikka lendab?

Tundub nagu oleks see olnud alles eile kui oma viimase lookese sinu suureks rõõmuks siia toredale lehele üles riputasime aga tegelikult avastasime mõned päevad tagasi tänu Marguse ebaviisakavõitu kommenteerile, et sellest on möödas juba üle kahe nädala.

Tundub nagu alles üleeile kui Annika ja Ben meid siia Broome omapead jätsid ja oma mõnenädalase Tai puhkusega palistatud teekonda tagasi Euroopasse alustasid aga tegelikult on sellest möödas juba peaaegu kuu aega.

Tundub nagu üleüleeile kui meie kauaaegsed marutoredad reisikaaslased Margus ja Anne meiega hüvasti jätsid ja Eestisse tagasi põrutasid aga tegelikult on sellest möödas terve kvartalitäis aega.

Ja lõppude-lõpuks tundub nagu oleks see olnud alles üleüleüleeile kui me Tallinnas lennujaamas pisikeses Riiga suunduvas lennumasinas oma kaunilt kumerad tagumikud kitsavõitu istmetele paigutasime ja oma vahvat reisi alustasime aga tegelikult on sellest möödas juba üle aasta aja. Üle aasta... See on vähemalt meie pisikeste ajukeste jaoks ilmatupikk aeg aga ometi on see lainud niiiiiiiii kiiresti.

Kui oled pidavalt kusagile teel, alailma ümbritsetud uute inimestega, alatasa uued seiklused ja juhtumised järgmise nurga taga nagu meil viimasel aastal on olnud, lendab aeg lausa hirmuäratava kiirusega. Mida enam selle peale mõtleme, seda enam saab meile selgeks kui vähe on ikka ühel inimeseloomal aega teha, kogeda, elada...

Kuid seda rõõmsamad me oleme, et me selle silmaringi avardava reisi üldse ette võtsime, ehkki selle ilmatukõrgeks hinnaks on olnud see, et me pole juba üle aasta aja kohtunud, kallistanud, pidutsenud oma lähedaste inimeste ehk siis Sinuga... Aga kui ükskord meie kitsas rada meid taas tagasi sinu juurde Eestisse toob, siis teeme kõiki kolme eelpoolnimetatut topelt või lausa kolmekordselt eksole :)

Aga, et jutuvooog nüüd liiga nutuseks ei muutuks anname sulle nüüd pisikese ülevaate sellest millega vahepeal hakkama saanud oleme. Mäletate kui kirjutasime, et Harry oli vahepeal haige aga õnneks läks seekord nii et Jaanikale pisik edasi ei kanudnudki. No tuleb ikka välja et Harry ikkagi sai lõpuks hakkama ja eelmise postistuse ülespanemisest ei kulunud palju aega enne kui ka Jaanika palaviku, kurguvalu ja nohuga koju jäi ja voodist väljumast keeldus. Palavik ja kuradimoodi kehva enesetunne kadusid õnneks paari päevaga ja nüüdseks on ka sindrinahad kurguvalu ja nohu lõpuks Jaanika rahule jätnud. Kas me nüüd siis põdesime läbi seagripi või lihtsalt gripi, seda ei saagi me ilmselt kunagi teada aga mis sa teed mõned asjad siin elus jäävadki müsteerimiteks nagu ka näiteks see, et kuidas kommi sisse moos saab või kuidas jõuluvana jõuluöösel kõikidele headele lastele kinke viia jõuab.

Kuna viimasel ajal on meie aeg möödunud enamsasti töö tähe all siis võtsime ükspäev kui meil mõlemal vaba päev oli ette 15 minutilise jalutuskäigu sellisesse populaarsesse turistiatraktsiooni nagu Matso´s Brewery. Nagu nimigi viitab on tegu kohaliku pruulikojaga, kus on traditsioonilisele õlletegemisele absoluutse ükskõiksusega vilistatud ning toodangu pruulimisel lähtutud põhimõttest, et kõik mis on uus ja hullumeelne on hea. Tavalist õlut oli seal ainult paari erinevat sorti, enamuse menüüst moodustavad erimaitselised õlled. Näiteks leidsime valikust mango-, shokolaadi-, vaarika-, ja isegi vürtsika tšlliõlle. Ja need on ainult mõned kummalised sordid mis meile meelde jäid. Kui me mälu meid ei peta (ehkki Harry oma ilmselt küll), siis oli meil seal võimalus valida 12ne erineva hullumeelse õllesordi vahel. Kuna sellisesse kohta sattudes tahad kindlasti proovida võimalikult suurt paletti erinevat toodangut, aga igast erinevast sordist õlle ostmine võiks rahakotile liialt tühjendavalt ning peale liiga täiendavalt mõjuda, siis tellisime endale testikomplekti. See sisaldas endas meie valikul viie erineva maitsega õlut, mida igaüht oli umbes 200 ml. Kõige eksootilisem eksootiliste seas oli kahtlemata tšhilliõlu, mille teravus ei jää absoluutsel alla Tai restoranides pakutavale TomYami supile, pigem isegi ületab seda. Kui tavaliselt oled harjunud nii, et soojal suvepäeval võtad higimull otsaees endale külma värskendava õlle, siis nüüd saime esmakordselt elus tunda kuidas too higimull tänu õllelonksu võtmisele tekkis. Kuna ilmselt oleme siin Broome´is veel mõnda aega siis usume, et see ei jäänud meie viimaseks külastuseks sinna ebatradistioonilisse pruulikotta ning tuleb taas päev kui pigistame taas alla klaasitäit piprast tšhilliõlut.

Ühel õhtul peale eelpoolnimetud pruulikoja külstamist käisime vaatamas üht Broome´i tuntuimat vaatamisväärsust ehk siis looduslikku etendus nimega "Staircase to the Moon". Eesti keeli siis romantilist pealkirja "Trepp kuule" kandvat spektaaklit saab näha vaid kolmel päeval kuus ning vaid ühes Broome rannas. Selle etenduse peaosaline on nagu nimestki järeldada võib kuu, ning täpsemalt täiskuu. Selle etenduse süžee seisneb selles, et toosama täiskuu tõuseb kõigi pealtvaatajate suureks rõõmuks õhtupoolikul üles ja peegeldab iseenda põhjustatud eriti madala mõõna ajal, tavaliselt vee all olevalt ebatasaselt ookeanipõhjalt end pealtvaatajate säravatesse silmadesse. Selle tulemusena tekib kaudne illusioon, et tollele äsjatõusnud kuule viib särav trepp. Kuigi tegu oli kahtlemata kauni ja kordumatu 15 minutilise vaatamisväärsusega, leiame, et tegu on selgelt ülemüüdud üritusega ning paljude paljude külaliste Broome´i tulek ainult sellepärast et selle sündmuse tunnistajateks olla ei ole absoluutselt põhjendatud.

Ükspäev oma hotelli eksursioonilauast mööda jalutades jäi meile silma flaier mis reklaamis kajakisõitu Turtle Bays (ehk siis kilpkonna lahes). Kuna me pole siin Austraalias veedetud aja jooksul oma silmaga veel vabas looduses ringi ujuvaid kilpkonnasid näinud ning hotelli töötajatele pakuti parasjagu ka soodushinda siis otsustasime minna ja paar tundi ookeani peal loksuda. Niisiis korjatigi meid ükspäev elukohast peale, sõidutati mere äärde, pisteti aer kätte ja kajakk tagumikku alla ja öeldi: " Sõua". No sõudsime ja sõudsime ja sõudsime siis kuni olime päris sügavas vees juba ja ühel hetkel avastasime et me polnud veel mitte kilpkonna haisugi tundnud. Tuli välja, et tegelikult neid kilpkonnasid seal vetes väga tihti ei nähtagi, lihtsalt ekskursiooni nimi oli selline. Kuradi valedele jälgedele viib selline selline nimi kurtsime ja koos ühe teise samuti pettunud inglise paarikesega pritsisime muidu sümpaatse olemisega tuuri korraldaja kättemaksuks läbimärjaks. Tegelt oli päris tore reisikene, kuigi kilpkonnade nägemine peab järgmiseks korraks jääma.

Kui olime kõige eelpoolkirjutatuga hakkama saanud tegime jälle mõnda aega hoolega tööd kuniks saabus üks neljapäev kui meil oli mõlemal vaba päev. Siin Broome´is on neljapäevad nädala kõige tähtsamad päevad, sest just siis toimub linna popimas ööklubis Oasises märja T-särgi võistlus ja just siis lähevad kõik inimesed välja. Otsisime siis meiegi kapist oma kultuurikihi alla paremaid päevi ootavad peopüksid välja , lõime end kenasti üles ja läksime Oasisesse tantsu lööma. Kui eelmisel korral sinna sattudes olime alles värskelt Broome jõudnud ja tundsime peol vaid Annikat ja Beni, siis seekord oli klubi tuttavaid ja töökaaslasi täis ning nalja sai nabani. Eriti palju silmailu pakkus ka üks ca 50 aastane mõõdukalt korpulentne aborigeenimammi, kes noorte tüdrukute keskel märja T-särgi võistlusel osales :) Pärast läksime veel edasi teise ööklubisse ning koju magama saime hilja-hilja või õigemini vara-vara.

Oli väga tore, et saime tol neljapäeval välja minna ja ühe korraliku peo maha pidada, sest järgmisest õhtust alustas Harry oma öövahetuste tsüklit. Tervelt 7 ööd järjest sai ta raha eest tegeleda absoluutselt mittemillegiga, ainult et jah kahjuks ka mitte Jaanika kõrval magamisega. Samal ajal töötas Jaanika muidugi kõik päevad nii, et üks meist oli alati tööl ja teine alati magas.
Nüüdseks on see ebameeldivus õnneks läbi ja enne 5-6 nädalat me seda jama uuesti läbi elama ei pea.

Nüüd tahaksime veel pühendada ühe lõigu meie uuele koduloomale.Me polegi päris kindlad millal ta meie verandal kasvavatesse põõsastesse sissse kolis aga igatahes seal ta nüüd elab. Ta on esmapilgul pisut ehmatava välimusega aga tegelikult ohutu ning ääretult sümpaatse olemisega sinikeel sisalik Kati. Ta näeb välja nagu rase madu kellel on nagu mingist Tsernobõli õnnetusest tulenevalt kasvanud alla imepisikesed jalad. Ta liigub vaikselt ja graatsiliselt ning ei lase uudistavatest ja pildistavates uudishimulikest eestlastest end häirida. Kohalikud teadsid rääkida, et on maru hea kui mõni selline sinu kodu lähedal elab, sest nende põhitoiduks on maod. Seega elab meil põõsas päris oma isiklik maokütt ning uskuge meid troopilises kliimas elades on ta üks kuradima kasulik naaber.

Aga nüüd poisid ja tüdrukud on aeg taas oma tööde tegemiste juurde tagasi minna, oletegi siia lehele juba liialt kauaks pidama jäänud. Lubame et järgmise jutu postitame rutemin kui tänase, et mõned siin jälle kärsitult ise nõudma ei hakkaks...
Tsau