Ja ongi lännu...

Kahjuks räägib meie seekordne postitus ainuüksi ühest väga kurvast sündmusest. Oleme kindlad, et meie blogi püsilugejad ei suuda selle uudise peale pisaraid kinni hoida ja teadke, et pole absoluutselt häbiasi neil nüüd voolata lasta. See kurb sündmus millele me siin vaikselt vihjame on siis nimelt see, et kaotasime nüüdseks juba üle nädalatäie aega tagasi kaks väga armsaks saanud reisikaaslast. Nad on meiega olnud juba alates aprillikuust, mis teeb neist ühed meie kõige pikemajalisemad reisikaaslased.

Esimene nendest, nimega Tom oli väga jutukas tegelane. Eriti meeldis talle rääkida autos ning eriti jutukaks muutus ta linnavahel sõites. Tomi lemmikteemadeks olid linnavahel sõites vestlused teedest, vasak- ja parempööretest, ringidest ning kiirteedel sõites peamiselt paremale hoidmisest. Vahetevahel pani ta muidugi väga segast ka eriti mis puudutas teemat "tollimaks" aga noh kes meist saab öelda et tal kunagi midagi sassi ei lähe :) Tom aitas meid sadu kordi hädast välja kui me siin suure laia Austraaliamaa peal eksinud olime ning usume, et kogu meie reisi jooksul säästis ta meile suurtes kogustes kütuseraha. Ta oli loomulikult meie truu GPS seade TOMTOM One.

Teine tegelane kellega kahjuks hüvasti jätma pidime, oli meie armas autoraasukene Ford Falcon. Ta teenis meid 8 kuu jooksul väga truult ning 35,000 kilomeetrit hiljem võime öelda, et tegime absoluutselt suurepärase investeeringu kui ta eest aprillis 1800 dollarit oma piimavabrikus raskesti teenitud raha välja käisime.

Müügiprotsess ise nägi välja selline. Neljapäeva hommikul kell 10 helises Harry telefon. Meil oli mõlemal vaba päev seega magasime veel norinal ja lisaks olime eelmisel õhtul veel ka peol käinud. Igatahes saime teada, et kui sa hommikul pisut kehvavõitu enesetundega telefonihelina peale üles ärkad siis viimane asi mis sa kõnele vastates kuulda tahad on see kuidas mingi eriti austraaliapärase aksendi ja suhteliselt kõrge hääletooniga meesterahvas sulle kõrva "G´Day Mate" karjub. Sellele järgnes kohe küsimus, et mis on kõige madalam hind mille eest oleksime nõus oma autokest ära andma. Pisut segaduses Harry küsis siis muidugi kohe selle peale vastu et "No kas hea härra enne autot näha ei taha kui hinna üle kauplema hakkab". "Nojah võib küll" tuli pisut kõhklev vastus. Leppisime siis kokku et kohtume 10 minuti pärast meie kodule lähedalasuvas parklas. 10 minuti pärast lendas parklasse sisse takso ning sealt omakorda välja umbes 40ndates meesterahvas kes pikema jututa oma 2-3 kohvrit takso pagasist meie Falconi omasse suras. Kui see tehtud, tiris härra (ilma autole isegi ringi peale tegemata, rääkimata proovisõidust) oma määrdunud teksade taskust välja ümbriku päris suure koguse rahaga ja küsis uuesti, et mis on kõige väiksem summa mille eest oleme nõus oma autoraasukese ära andma. Ütlesime siis et alla 2400 dollari küll ära anda ei tahaks (tuletame lugejale meelde, et ostsime auto 1800 eest). "Klaar" ütles härra lugedes Harryle peo peale 24 sajadollarist. Selllele järgnes sõit kohalikku omavalitsusse kus kirjutasime auto kohe härra nimele ja oligi valmis. Esimene kord kui härra meie kallile Falconile üldse rooli istus oli siis kui ta omavalitsuse juurest naerusuiselt lehvitavate Jaanika ja Harry juurest minema sõitis. Lõppkokkuvõtteks võib öelda et läks päris hästi - ostsime auto 1800 eest, sõitsime praktiliselt Austraaliale ringi peale ning müüsime 30% kasumiga. Tehke järgi :)

Siia juurde ei saa mainimata jätta et meie auto ostja näol oli piltlikult öeldes tegu sahtli absoluutselt kõige nürima noaga. Kui olime teel parklast kohaliku omavalitsuse poole, kuulsime tahtmatult pealt kuidas härra oma sõbrale telefonitsi rääkis et meie auto olevat juba kolmas, mida ta sel nädalal on olnud au soetada. Ja oli alles neljapäev...:) Igatahes ta oli nädala alguses ostnud ühe auto, mis olevat praktiliselt kohe katki läinud (ei tea küll kuidas see juhtus tal ju kombeks autot ostes nii korralikult üle vaadata). Seejärel olevat ta kohe uue auto ostnud, mis sõitis hästi aga mille ta olevat ühele samal õhtul suvalisel peol kohatud tüdrukule kinkinud, kes ta järgmisel päeval kohe maha jättis. Meie auto oli siis talle juba kolmas aga ilmselt mitte viimane sel nädalal :) Oeh on ikka kummalisi inimesi siin laias maailmas...

Igatahes oleme nüüd juba nädal aega olnud kurvavõitu jalamehed/naised. Vajab pisut harjumist see ilma liiklusvahendita elu, seda enam et kohalik linnabuss käib korra tunnis ja kuni kella 18ni õhtul. Aga meil pole siin enam kaua jäänud, umbes nädalake on veel tööd teha ja siis läheb jälle lõbutsemiseks ja reisimiseks.

Aga sellest juba järgmine kord...

Olge tublid!