Lõpp higistamisele!

Higist niisked tervitused sulle armas lugeja sinna erakordselt külma ja talvisesse Eestisse. Oleme nüüdseks veetnud siin troopilises kliimavöötmes Austraalia põhjaosas juba üle kahe nädala, sel ajal kui sa Eestis miinuskraadide ja lumekuhjadega kreeka-rooma maadlust viljeled (loodame väga, et sa ikka võidad.) Meil siin kängurumaal on alates eelmise jutu postitamisest peetud maha paar tagasihoidlikku sünnipäeva, osaletud üsna mõnelgi pokkeriturniiril ja väljutatud naha kaudu nii umbes 30 liitrit vedelikku näo peale.

Eelmises postituses mainisime, et siin Airlie´s toimuvad 4 korda nädalas osalemistasuta Texas Hold´emi pokkeriturniirid. Tol päeval kui me eelmise jutu üles panime, me ühel neist vahvatest üritustest ka osalesime. Tegu oli meie mõlema jaoks alles elu teise pokkeriturniiriga, (mäletatavasti osalesime ühel turniiril mõned päevad varem Byron Bays) seega lootused kõrgeid kohti noppida, meil just väga lae all ei olnud. Tol kenal õhtul tuli kokku 42 pokkerihuvilist, kellel kõigil oli hammas auhinnaraha peale rohkem verel kui saaremaa sääsel madnriinimese magusa eluvedeliku peale. Esimesele kohale oli välja pandud 50 dollarine auhinnaraha, teine koht pidi leppima 20 dollariga ning kõigi osalejate vahel loositi välja pudel Wild Turkey viskit. Mängisime siis tasa ja targu, suuremaid riske vältides ning mängijaid aina kukkus ja kukkus kuni alles jäi vaid 8 kõige edukamat mängijat kellel oli suur privileeg finaallauas istet võtta. Juhuslikult leidis end nende tublide mängijate seast ka Harry. Vahepeal loositi välja ka too pudel viskit, millest enne juttu oli ja selle võitis 42 osaleja seast maailma kõige suurem viskisõber Jaanika :) Pärast hetkelist võidueufooriat läksime siis mänguga edasi. Ükshaaval hakkasid mängijaid ka finaallauast välja pudenema, kuniks oli alles vaid kaks: Harry ja veel üks tegelane. Mõlemal mänguril olid tüdruksõbrad selja taga närviliselt õhtueineks küüsi närimas ja lõpptulemust ootamas. Mängisid nad siis kahekesti paar kätt ja siis see juhtuski, vastane läks all-in, Harry call´is ja võitis. Elu esimene turniirivõit - oi kui magus oli! Pärast baarileti ääres auhinda oodates sattusime teise koha saanud paarikesega juttu rääkima ja esimene asi mis nad meilt küsisid oli: Where are you from? Me siis vastasime et: Estonia. Nemad selle peale kihistasid hirmasti naerda ja ütlesid sulaselges eesti keeles et: Meie ka! Ilmselt esimest ja viimast korda ilmselt õnnestub meil kaasmaalastega siin Austraalias sellises olukorras tutvuda - pokkeriturniiri finaalis :)

Uued tuttavad kutsusid meid siis ka kohe samal õhtul enda juurde tähistama, kuhu me loomulikult ka läksime. Oli tore õhtu, jõime natuke Jaanika äsjavõidetud viskit, naersime seda, et eestlased võitsid tol õhtul pokkeriturniiril kõik mis vähegi võita oli, uurisime Airlie, töö ja elamise kohta ning läksime suhteliselt varakult koju kuna meie lahketel võõrustajatel oli vaja järgmisel päeval veidi töötamisega tegeleda. Laupäevaks saime kutse sinna tagasi, sest meie uutel toredatel sõpradel oli plaanis väike lahkumispidu. Ei-no-eks-ole-tore, ühel päeval saad inimestega tuttavaks, järgmisel nad juba lahkuvad. Tegelt oli muidugi arusaadav ka, sest Helise ja Madis (sellised olid siis meie esimeste Airlie tuttavate nimed) olid siin Airlie´s juba päris tükk aega pesitsenud.

Kuna meil laupäeva õhtuks just erilisi plaane ei olnud, (et mitte öelda, et olime kohe päris plaanivabad) siis me otseloomulikult Madise ja Helise peole ka läksime. Sinna oli peale meie ja võõrustajate oodata veel päris suur hulk inimesi kelle hulgas oli 5 eestlast,üks austraallane ning üks rootslane. Kui me kohale jõudsime oli austraallane, kes tutvustas end Jay´na juba kohal. Mõne aja pärast vajusid valju kilkamise saatel uksest sisse neli tüdrukut, kes olid nagu hiljem teada saime Airlie peal juba kurikuulsad eesti soost peoloomad Getter, Merilin, Sigrid ja Kerli. Ning mingi hetk lisandusid meie lõbusasse seltskonda pisut vaiksema kilkamise saatel eesti poiss Taivo ning rootsi poiss Mikeal. Tegime väikesed napsud, tõmbasime piipu, kuulasime uute tuttavate muljeid Airlie elust, saime kasulikke nõuandeid kuhu tööd ja elukohta otsima peaks minema, ning leidsime verivärskete tuttavate hulgast omale palju sõpru.

Ahjaa ja tollest vahvast mängust pokkerist veel niipalju, et kuna meie õhtupoolikud on seni enamasti vabad olnud siis oleme pokkeriturniiridel päris tihti osalemas käinud. Jaanika parim koht on seni neljas ja tal on ette näidata päris mitu finaallaua kohta. Harryl on mingi ime läbi õnnestunud see turniir veel korra ära võita, ühe korra teiseks tulla ning enamasti leiab ka teda alati finaallauas esimese koha peale konkureerimast. Meile see tore üritustesari igatahes väga meeldib, ka Eestis võiks autorite arvatest sarnaseid turniire korraldada, oleks inimestel vahva üritus millega masuaja õhtuid sõprade seltsis meeleolukalt sisustada. Meie edukusel nendel turniiridel osalemisel saad silma peal hoida kui klikid lingil mille me siia blogi kõrvale üles riputasime.

Kõiki neid pidude ja pokkeriga täidetuid vahvaid õhtuid siin Airlie Beachil on palistanud igapäevane CVde jagamine Airlie erinevates majutusasutustes ja muudes ettevõtetes. Kuna hetkel on siin niinimetatud madalhooaeg, siis on siin töö leidmine umbes sama lihtne kui lumme kusta (tuletame hääle lugejale meelde, et me oleme Austraalias ja lumme kusemine on siin pehmelt öeldes raskendatud :) Esimene nädal ei saanud me kusagilt vastuseid, teisel nädalal helistati ühest restoranist Jaanikale ja kutsuti proovipäevale. Tubli Jaanika oma uutele potensiaalsetele tööandjatele muidugi pettumust ei valmistanud ning juba täna õhtul ta seal alustabki. Tegu on sellise väikse hotellirestoraniga ning töö käib 5 päeva nädalas õhtupoolikutel. Ega sellest talle muidugi ei piisanud, lisaks käib ta ka veel samas hotellis hommikupoolikutel ka housekeepingut tegemas. Eesti naine ju, rabab kahel kohal tööd teha nii, et maa on must :) Siinkohal suured tänud Getterile ja Merilinile, kes aitasid Jaanikal selle housekeepingu töö saada!
Harryl töö vallas nii hästi läinud ei ole, peamised sissetulekud siin Airlies on siiamaani tulnud pokkerilauast (kokku juba umbes 175 dollarit) ning hiljuti õnnestus tal ka leida omale igapäevane kahetunnine tööots tänaval flaiereid jagades. Vähemalt midagigi on olemas seni kuni mõne normaalse töö saab (ja ühtteist on õnneks silmapiiril ka :)

Kõigile lugejatele kes seda (häbi-häbi) veel ei teadnud, siis eelmisest postitusest on vahepeal nii palju aega mööda läinud, et me oleme mõlemad aastakese vanemaks/targemaks saanud. Harry sünnnipäev oli 12ndal Jaanuaril ja ehkki tegu oli juubeliga, ta selle puhul erilist suurt pidu ei teinud. Kutsus lihtsalt uued sõbrad randa istuma ja tegi neile paar hot dogi välja. Talle on selles oma sünnipäeval rannas tšillimises/grillimises midagi eriti hingerahuldavat, kuna tavaliselt ulub tema sünnipäeval akna taga jäine tuul ja taevast sajab laia valget lörtsi. Kartulisalatist tundis sünnpäevalaps muidugi juba teist aastat järjest väga puudust aga eks seda saab kunagi tulevikus Eestisse naastes pista jälle niipalju kui süda lustib.


Jaanika sünnipäev oli pisut enam peo moodi, tegime kahekesti suure kuhja sushit, ostsime snäkke ja veini ja läksime tüdrukute Getteri, Merilini, Sigriti ja Kerli juurde istuma. Meie kodus kahjuks sellist head privaatset istumiskohta ei ole, tüdrukutel on aga kohe päris oma korter kus saab end seltskonnaga mõnusasti tunda. Kugistasime siin kambakesti ahnelt sushit, mängisime üle pikapikapika aja jälle Potik noida (vabandame igasuguste õigeirja vigade eest mis me selle nime ja kui nüüd järele mõelda siis kogu blogi kirjutamisel tegime) ja jutustasime niisama. Ja nüüd olemegi kahjuks mõlemad juba oma kahekümnendate eluaastate viimases pooles. Vanadus ronib vägisi selga... :)

Viimase teemana tahaksime pisut rääkida sulle sellest kus me oma raugaeale lähenevaid peakesi siin Airlies öösiti puhkame. Oma esimese nädala elutsesime mõõtmetelt pisikeses ent see-eest tubli konditsioneeriga varustatud hostelitoakeses. Elu oli ilus, alati oli koht kuhu päeval lõõskava päikese eest vahepeal jahedasse peitu pugeda ning magada oli ülihea. Mõne aja pärast hakkas aga see hotellis elamine kukrule natuke (või noh tegelikult päris palju) üle jõu käima ja tuli leida midagi püsivamat ja odavamat. Nii leidsimegi sõprade soovituste kaudu Aly`s Place´i. Iseenesest tore koht, väga hea asukohaga nelja magamitoaga majaosa, igas toas kaks inimest, ühine köök, korralikud dušširuumid ja WC-d. Pikemalt mõtlemata kolisime sisse, laskmata ennast häirida asjaolust et meie toas konditsioneer puudus. Möödus öö, kaks, kolmgi ja meie arunatukestesse jõudis vaikselt kohale, et niimoodi jätkates me siin Airlie´s kaua vastu ei pea. Lihtsalt oioioi kui üle mõistuse palav oli. Iga hommik ärkasime üles ja teadsime täpselt mismoodi võiks ennast tunda üleküpsetatud keedukana. Niisiis esitasime maja haldajale üleeile ehk vaid nädalake peale sissekolimist ultimaatumi: kas tema paigaldab meie tuppa konditsioneeri või me otsime omale uue elukoha. Ja siis juhtus midagi uskumatut. Siin Austraalias on tavaliselt nii, et kui sa midagi sellist nõuad, siis esialgu nad mõtlevad selle peale päevi ja päevi ja kui nad peaksid siis mingi ime läbi mingisuguse otsuse vastu võtma läheb nädalaid enne kui asi tehtud saab. Meil oli konditsioneer olemas kaks päeva pärast kaebuse esitamist. Ausõna suu vajus lahti! Oleme vist pärast ligi poolteist aastat reisimist ja otsimist viimaks leidnud oma "Unicorn´i" ehk siis esimese ebalaisa ja ebauimase austraallase, kes teeb mida lubab, siis kui ta seda lubab. Nii mõnedki on temast legende rääkinud aga vähesed on teda oma silmaga näinud. Ja siin ta seisiski üleeile päris lihast ja luust meie ees ja paigaldas konditsioneeri. Hiljem kahetsesime veel, et pilti ei teinud...oleks saanud pärast kodustele näidata või e-bays maha müüa:)

Aga okeika siis, jätame selleks korraks sinuga jumalaga. Täname oma sügavatest südamepõhjadest, et viitsisid (jälle) meie tagasihoidlikule lehele meie tagasihoidlikku kirjutist lugema tulla ja loodame sind siin varsti jälle meie värskete tegemiste kohta lugemas näha.