Esimest korda sel aastal tuli meil jälle oma väikestel näpukestel lasta üle klaviatuuri joosta ning oma arvukad läbielamised sõnadeks ja lauseteks formuleerida. Ja läbielamisi on olnud parajalt. Jõulud, aastavahetus, elukohavahetus, uued tööotsingud jne. Aga alustame sealt kus iga endast lugupidav blogi alustama peaks - algusest.
Pool detsembrit ja ka jaanuari esimesed päevad elasime Austraalia hipikapitalis Byron Bays ja tundsime lihtsalt elust rõõmu. Päevad möödusid rannas lebotades, lauamänge mängides, linna peal tshillides, vollet ja pinksi mängides, õhtud aga Byronisse kokku tulnud kunstihingede kaunist ja vähemkaunist loometööd kuulates, pokkerit mängides ja kõike seda õlle/siidriga alla loputades. Meil oli puhkus suure P-ga ja nautisime seda täiel rinnal.
Ühel päeval jõudis aga meie ennastunustavast puhkamisest ajataju kaotanud ajukestesse kohale, et on varsti varsti on käes jõuluõhtu. Sellega kaasnes meil nagu enamustel kristlikus maailmas elavatel inimestel kohe paanika, et mida oma lähedastele kingiks osta. Viimased paar aastat on see lähedaste arv loomulikult mõne pügala võrra väiksem olnud kui meie austraaliaperioodile eelnevatel aastatel ent väike paanikarakuke näris hinge ikkagi. Otsustasime siis sellel aastal ausalt ja avameelselt teineteisega rääkida, et mis see on mida me oma sügavamates hingesoppides kõige rohkem jõulvanalt tahame. Ja pooletunnise sessiooni lõppedes olime jõudnud kompromissile. Otsustasime ühe suure ja vägagi praktilise kingi kasuks mis meiel mõlemale loodetavasti tulevikus palju-palju rõõmu toob. Ja nii me siis ühendasimegi pisut vähem kui nädalake enne jõululaupäeva oma väikse ent truu Asuse sülearvuti interneti imetoreda maailmaga ja tellisime endale kahe peale jõulukingi.
Ja päev enne jõululaupäeva ta saabuski. Olime elevil nagu väiksed lapsed enne esimest koolipäeva. Karp oli igavene pirakas aga enthusiasmi täis Jaanika küünte ja Harry toore jõu vastu ei suutnud ta isegi 10 sekundit vastu panna. Ja sealt ta siis välja tuligi... päris meie oma, tuttuus ja imeilus fotoaparaat Nikon D5000. Esialgsele õnnetundele järgnes vähemalt tolle nädala kõige piinarikkam poolteist tundi kuni me akut laadisime ja oma uue mänguasja mitte p...ki teha ei saanud. Ja siis kui aku täis sai läks klõpsimiseks... Esimese paari päevaga klõpsisime oma paartuhat pilti, millest 95% olime loomulikult sunnitud hiljem ära kustsutma sest meie väikese sülearvuti mälu hakkas sellise portsu suuremahuliste piltide peale streikima, vaatamata kahe välise kõvaketta olemasolule. Igatahes loodame et meie uus sõber aitab meil tulevikus veel paremini meie vahvat reisi nii sinu kui ka meie endi jaoks jäädvustada.
Ja siis saabuski maagiline jõuluõhtu... Meie hostelis oli korraldatud suur õhtune söömaaeg/showprogramm mille osaleda soovivad inimesed võisid omale pileti 20 dollari eest lunastada. Et tegu oli ikkagi jõuluõhtuga siis alternatiivina idee kitsas ühisköögis kahekesti jõulutoitu valmistada ei tundunud just eriti ahvatlev, lisaks tahtsime ikka show´d ka näha. Õhtu algas vaikselt aga lõpuks tuli kokku ca 200 inimest. Söömaeg, mis koosnes sea ja lambalihast ning sajast erinevast juurviljast oli väga maitsev ning kiiremad (nagu meie) said veel teisegi portsu juurde, kusjuures kõike seda hea paremat loputasime alla gooni, õlle ja vahuveini toreda kombinatsiooniga. Siililegi selge, et õige pea oli kõigil suur peotuju sees ja aeg kinke vahetada. 
Olime oma Byron Bays veedetud aja jooksul enda ümber koondanud umbes 6 pealise hollandlaste seltskonna kellega koos me enamus õhtuid veetsime. Jõuluõhtu ei olnud mingi erand. Meie saime kingiks 3 vahvat žongleerimispalli, žongleerimisõpiku ning käepealad. Kingid vahetatud, kinkijatele tänusõnad/kallid edastatud, pöörasime oma tähelepanu vahepeal laval alanud showprogrammile. Nägime nii inglihäälseid lauljad, andekaid kitarriste, kõhutantsjat kui ka prantsuse aksendiga põõsakalkunist laulvat ja ukuleelet mängivat jõuluvana. Õhtu oli igatahes imetore ja nalja sai mitte ainult nabani vaid lausa ninani.
Järgmisel päeval läksime veel suure austraalia traditsioonikohaselt randa grillima, mis oli superkena lõpetus selleaastasele jõulutuhinale. Sai hääd paremat süüa, paari õlle näol peaparandust võtta, tuliuute pallidega žongleerimise vahva maailmaga tutvust teha ning lihtsalt oma päikesest praetud kehasid meeldivalt värskendavasse ookeanivette kasta.
Puudusid õnneks eesti jõuluperioodile tavapärane nohust punane nina ja lõpmatustes kogustes lörtsi...ja kahjuks ka sina...
Läks paar päeva mööda ja otsustasime, et just nüüd on paras aeg võtta ette üks vahva roadtrip. Üürisime siis kaheks päevaks koos hollandi paarikese Jimmy ja Hannekesega auto ja põrutasime umbes saja kilomeetri kaugusele Surfers Paradise´i külje all tegutsevasse veeparki Wet´n´Wild. Et asi ikka piisavalt märg ja metsik oleks, kallas hommikupoolikul vihma nagu ühe igavesti jämeda oa varrest, ent kuna me nagunii ju seal ühest basseinist teise jooksime siis ei lasknud me selle neetud vihmal end eriti häirida. Ehk tuli meil sellevõrra vähem nüüd järjekordades seista kui päikesepaistelistel päevadel, vaatasime asja optimisti seisukohast. Õhtuks läks ka ilm klaarimaks ning vahepeal nägime isegi pilve tagant välja piiluvat päikesekest. Kes kunagi sinnakanti satub, sellele soovitame soojalt sealt läbi astuda. Meie päev oli vaatamata vihmale igavesti tore ja enne kui arugi saime olime seal lõbusas asutuses 8 tundi järjest 10 aastaste kombel ringi jooksnud ja oligi aeg tagasi kodu pool sõitma hakata. Alles autos jõudis meie kangetesse ihuliikmetesse eksimatu tunne et me pole enam siiski 10 aastased ja kõik peale juhi vajusid sügavasse unne.
Järgmisel päeval ärkasime vara ning ronisime neljakesti taas väiksesse Protonisse (ahjaa just sellise nimega autokese me laenanud olime, soovitaksime sulle mitte toda marki osta :) ja vurasime austraalia kanepipealinna Nimbinisse. Mitte et meie just teab mis suured kanepisõbrad oleksime aga tahtsime lihtsalt näha, et mis moodi see kurikuulus linnake välja näeb. No vaade oli võimas. Nii kirjut ja kanepilõhnalist linna polnud isegi meie hollandi sõbrad varem näinud. Käisime Hemp Embassy´is ja Nimbini muuseumis ja lugematutes erinevates megakirjutes poekestes ning lõpetasime oma väikese eksursiooni kohalikus küünlavabrikus kus demostreeriti meile kuidas vanade traditsioonide kohaselt küünlaid valmistatakse. Teekond tagasi kulges suuremate sekeldusteta ning enamus autos viibijatest otsustasid vahelduva eduga Unematile tere ütlema minna. Õhtul viskasime auto ära ja olime lihtsalt viimase kahe päevaga silmnähtavalt rahulolevad.
Läks jälle paar päevakest mööda ja oligi käes 2009 aasta päris viimane õhtu. Lõime end üles, kokkasime eesti- ja hollandiseguse kamba peale suuremat sorti õhtusöögi ning magustoiduks proovisime elus esimest korda mängida mängu nimega Beer Pong. Kes on ehk samanimelist filmi näinud teab millest jutt käib. Sisuliselt on siis tegu ping pongi teatava alteratsiooniga kus mängijad palli reketiga vastase lauapoolele löömise asemel seda hoopis vastasmängija poolele asetatud alkoholi täis topsidesse visata üritavad. Mäng oli marulõbus ja vaatamata meie suurtele ponnistustele läks võit siiski lõpuks vastasmeeskonnale. No pole kedagi, eks kui teinekord mängime siis võidame ära. Kui mäng mängitud läksime aga linna peale. Kogu Byron Bay oli tol õhtul tänavatele ja randa tulnud ning meie linna jõudmise hetkel rokkis kogu Byron juba täies hoos. Seadsime siis sammud ranna poole kus oli kogu selle kaose epitsenter ning pidutsesime hoolega. Mingi hetk tundsime aga et praazdnik justkui hakkab ära vajuma ja lonkisime hostelisse tagasi kus tegime aasta esimesed piibud ja lobisesime niisama. Magama saime alles 4-5 paiku ning kui end viimaks 11 paiku hommikust sööma vedasime kohtasime teel veel erilisi "die hard" kategooria alla kuuluvad tüüpe kes ikka veel gooni pakk nina ees jämmisid.
Et mitte oma selle blogi parasiitfraasi korrata siis ütleme seekord et läks paar ööd mööda ning ühel kenal hommikul kutsus sõber Jimmy meid endaga kaasa pokkeriturniirile. Kuna tegu oli tasuta üritusega ning võitja jalutas minema sajadollarine püksitaskut koormamas, otsustasime me Jimmy lahke kutse vastu võtta. Selgus, et tegu on Austraalia Pokkeri Liiga korraldatavate üritustega mis toimuvad siin vaata, et peaaegu igas endast lugupidavas linnakeses 2-3 korda nädalas. Tol kaunil päeval tuli kokku isegi 41 pokkerihuvilist kes jaotati viite erinevasse lauda ning kellest 8 parimat said edasi finaali. Meid oli neli: meie kaks, Jimmy ning veel üks Hollandi poiss Koon. Esimesena läks välja Koon 33ndana. teisena Harry 24ndana, kolmandana Jaanika 20ndana. Ise olime oma esimese turniiri tulemustega igatahes väga rahul. Ainuke kes kuidagi välja ei tahtnud kukkuda oli Jimmy. Ja juhtuski nii et Jimmy sai edasi finaallauda ning lõppkokkuvõttes tuli kolmandaks. Arvestades et see oli ka tema esimene turniir võib ta tulemusega igatahes väga rahule jääda. Igatahes oleme nüüd Austrlian Poker Leaque´i täieõiguslikud liikmed ja kavatseme edaspidigi nendel turniiridel osaleda. Ikka hoopis teine asi kui netipokker...
Samal õhtupoolikul oli aga põhjust tähistada. Ja mitte ainult seda, et Jimmyl pokkeriturniiril väga hästi läks. Nimelt oli tegu meie viimase õhtuga Byron Bays. Otsustasime sellel õhtul mitte midagi konkreetset teha ja lihtsalt niisama sõpradega jutustada. Ja oli väga tore õhtu, ehkki pisut nukrameelne. Praegu ei oska me küll ennustada millal me oma Hollandi sõpru jälle näeme aga olles juba üle aasta siin igavesti pirakas Austraalias olnud teame, et Eestist Hollandisse on ju ainult kiviga visata... kui sedagi.
Järgmisel hommikul kulutasime umbes poole aasta reservi jagu närve interneti teel omale transpordi broneerimisega ent lõpuks kroonis meie pingutusi ka edu ning ca 20 tundi bussisõitu hiljem leidsimegi end väsinute ja kangetena Airlie Beachi bussijaamast. Airlie Beach on siis värav maailmakuulsa Suure Vallrahu imelisse maailma ja just siin paradiisissaartega palistatud kohas tahame oma järgmised paar kuud mööda saata.
Eile alustasime hoogsalt ka tööotsingutega ning plaan A on leida omale mõne paradiisissaare peal kena töökene ja seal end mõnusasti paariks kuuks sisse seada. Mis edasi saab eks seda näitab elu. Meie vahva Austraalia elu.
Aga nüüd armas lugeja peame me minema. Nimelt avastasime me, et ka siin Airlie Beachil on 4 korda nädalas tasuta pokkeriturniirid ning täna õhtul oleme otustanud end taas proovile panema minna. Soovi meile edu!
Pool detsembrit ja ka jaanuari esimesed päevad elasime Austraalia hipikapitalis Byron Bays ja tundsime lihtsalt elust rõõmu. Päevad möödusid rannas lebotades, lauamänge mängides, linna peal tshillides, vollet ja pinksi mängides, õhtud aga Byronisse kokku tulnud kunstihingede kaunist ja vähemkaunist loometööd kuulates, pokkerit mängides ja kõike seda õlle/siidriga alla loputades. Meil oli puhkus suure P-ga ja nautisime seda täiel rinnal.
Ühel päeval jõudis aga meie ennastunustavast puhkamisest ajataju kaotanud ajukestesse kohale, et on varsti varsti on käes jõuluõhtu. Sellega kaasnes meil nagu enamustel kristlikus maailmas elavatel inimestel kohe paanika, et mida oma lähedastele kingiks osta. Viimased paar aastat on see lähedaste arv loomulikult mõne pügala võrra väiksem olnud kui meie austraaliaperioodile eelnevatel aastatel ent väike paanikarakuke näris hinge ikkagi. Otsustasime siis sellel aastal ausalt ja avameelselt teineteisega rääkida, et mis see on mida me oma sügavamates hingesoppides kõige rohkem jõulvanalt tahame. Ja pooletunnise sessiooni lõppedes olime jõudnud kompromissile. Otsustasime ühe suure ja vägagi praktilise kingi kasuks mis meiel mõlemale loodetavasti tulevikus palju-palju rõõmu toob. Ja nii me siis ühendasimegi pisut vähem kui nädalake enne jõululaupäeva oma väikse ent truu Asuse sülearvuti interneti imetoreda maailmaga ja tellisime endale kahe peale jõulukingi.
Ja päev enne jõululaupäeva ta saabuski. Olime elevil nagu väiksed lapsed enne esimest koolipäeva. Karp oli igavene pirakas aga enthusiasmi täis Jaanika küünte ja Harry toore jõu vastu ei suutnud ta isegi 10 sekundit vastu panna. Ja sealt ta siis välja tuligi... päris meie oma, tuttuus ja imeilus fotoaparaat Nikon D5000. Esialgsele õnnetundele järgnes vähemalt tolle nädala kõige piinarikkam poolteist tundi kuni me akut laadisime ja oma uue mänguasja mitte p...ki teha ei saanud. Ja siis kui aku täis sai läks klõpsimiseks... Esimese paari päevaga klõpsisime oma paartuhat pilti, millest 95% olime loomulikult sunnitud hiljem ära kustsutma sest meie väikese sülearvuti mälu hakkas sellise portsu suuremahuliste piltide peale streikima, vaatamata kahe välise kõvaketta olemasolule. Igatahes loodame et meie uus sõber aitab meil tulevikus veel paremini meie vahvat reisi nii sinu kui ka meie endi jaoks jäädvustada.
Ja siis saabuski maagiline jõuluõhtu... Meie hostelis oli korraldatud suur õhtune söömaaeg/showprogramm mille osaleda soovivad inimesed võisid omale pileti 20 dollari eest lunastada. Et tegu oli ikkagi jõuluõhtuga siis alternatiivina idee kitsas ühisköögis kahekesti jõulutoitu valmistada ei tundunud just eriti ahvatlev, lisaks tahtsime ikka show´d ka näha. Õhtu algas vaikselt aga lõpuks tuli kokku ca 200 inimest. Söömaeg, mis koosnes sea ja lambalihast ning sajast erinevast juurviljast oli väga maitsev ning kiiremad (nagu meie) said veel teisegi portsu juurde, kusjuures kõike seda hea paremat loputasime alla gooni, õlle ja vahuveini toreda kombinatsiooniga. Siililegi selge, et õige pea oli kõigil suur peotuju sees ja aeg kinke vahetada. 
Olime oma Byron Bays veedetud aja jooksul enda ümber koondanud umbes 6 pealise hollandlaste seltskonna kellega koos me enamus õhtuid veetsime. Jõuluõhtu ei olnud mingi erand. Meie saime kingiks 3 vahvat žongleerimispalli, žongleerimisõpiku ning käepealad. Kingid vahetatud, kinkijatele tänusõnad/kallid edastatud, pöörasime oma tähelepanu vahepeal laval alanud showprogrammile. Nägime nii inglihäälseid lauljad, andekaid kitarriste, kõhutantsjat kui ka prantsuse aksendiga põõsakalkunist laulvat ja ukuleelet mängivat jõuluvana. Õhtu oli igatahes imetore ja nalja sai mitte ainult nabani vaid lausa ninani.
Järgmisel päeval läksime veel suure austraalia traditsioonikohaselt randa grillima, mis oli superkena lõpetus selleaastasele jõulutuhinale. Sai hääd paremat süüa, paari õlle näol peaparandust võtta, tuliuute pallidega žongleerimise vahva maailmaga tutvust teha ning lihtsalt oma päikesest praetud kehasid meeldivalt värskendavasse ookeanivette kasta.
Puudusid õnneks eesti jõuluperioodile tavapärane nohust punane nina ja lõpmatustes kogustes lörtsi...ja kahjuks ka sina...Läks paar päeva mööda ja otsustasime, et just nüüd on paras aeg võtta ette üks vahva roadtrip. Üürisime siis kaheks päevaks koos hollandi paarikese Jimmy ja Hannekesega auto ja põrutasime umbes saja kilomeetri kaugusele Surfers Paradise´i külje all tegutsevasse veeparki Wet´n´Wild. Et asi ikka piisavalt märg ja metsik oleks, kallas hommikupoolikul vihma nagu ühe igavesti jämeda oa varrest, ent kuna me nagunii ju seal ühest basseinist teise jooksime siis ei lasknud me selle neetud vihmal end eriti häirida. Ehk tuli meil sellevõrra vähem nüüd järjekordades seista kui päikesepaistelistel päevadel, vaatasime asja optimisti seisukohast. Õhtuks läks ka ilm klaarimaks ning vahepeal nägime isegi pilve tagant välja piiluvat päikesekest. Kes kunagi sinnakanti satub, sellele soovitame soojalt sealt läbi astuda. Meie päev oli vaatamata vihmale igavesti tore ja enne kui arugi saime olime seal lõbusas asutuses 8 tundi järjest 10 aastaste kombel ringi jooksnud ja oligi aeg tagasi kodu pool sõitma hakata. Alles autos jõudis meie kangetesse ihuliikmetesse eksimatu tunne et me pole enam siiski 10 aastased ja kõik peale juhi vajusid sügavasse unne.
Järgmisel päeval ärkasime vara ning ronisime neljakesti taas väiksesse Protonisse (ahjaa just sellise nimega autokese me laenanud olime, soovitaksime sulle mitte toda marki osta :) ja vurasime austraalia kanepipealinna Nimbinisse. Mitte et meie just teab mis suured kanepisõbrad oleksime aga tahtsime lihtsalt näha, et mis moodi see kurikuulus linnake välja näeb. No vaade oli võimas. Nii kirjut ja kanepilõhnalist linna polnud isegi meie hollandi sõbrad varem näinud. Käisime Hemp Embassy´is ja Nimbini muuseumis ja lugematutes erinevates megakirjutes poekestes ning lõpetasime oma väikese eksursiooni kohalikus küünlavabrikus kus demostreeriti meile kuidas vanade traditsioonide kohaselt küünlaid valmistatakse. Teekond tagasi kulges suuremate sekeldusteta ning enamus autos viibijatest otsustasid vahelduva eduga Unematile tere ütlema minna. Õhtul viskasime auto ära ja olime lihtsalt viimase kahe päevaga silmnähtavalt rahulolevad.
Läks jälle paar päevakest mööda ja oligi käes 2009 aasta päris viimane õhtu. Lõime end üles, kokkasime eesti- ja hollandiseguse kamba peale suuremat sorti õhtusöögi ning magustoiduks proovisime elus esimest korda mängida mängu nimega Beer Pong. Kes on ehk samanimelist filmi näinud teab millest jutt käib. Sisuliselt on siis tegu ping pongi teatava alteratsiooniga kus mängijad palli reketiga vastase lauapoolele löömise asemel seda hoopis vastasmängija poolele asetatud alkoholi täis topsidesse visata üritavad. Mäng oli marulõbus ja vaatamata meie suurtele ponnistustele läks võit siiski lõpuks vastasmeeskonnale. No pole kedagi, eks kui teinekord mängime siis võidame ära. Kui mäng mängitud läksime aga linna peale. Kogu Byron Bay oli tol õhtul tänavatele ja randa tulnud ning meie linna jõudmise hetkel rokkis kogu Byron juba täies hoos. Seadsime siis sammud ranna poole kus oli kogu selle kaose epitsenter ning pidutsesime hoolega. Mingi hetk tundsime aga et praazdnik justkui hakkab ära vajuma ja lonkisime hostelisse tagasi kus tegime aasta esimesed piibud ja lobisesime niisama. Magama saime alles 4-5 paiku ning kui end viimaks 11 paiku hommikust sööma vedasime kohtasime teel veel erilisi "die hard" kategooria alla kuuluvad tüüpe kes ikka veel gooni pakk nina ees jämmisid.Et mitte oma selle blogi parasiitfraasi korrata siis ütleme seekord et läks paar ööd mööda ning ühel kenal hommikul kutsus sõber Jimmy meid endaga kaasa pokkeriturniirile. Kuna tegu oli tasuta üritusega ning võitja jalutas minema sajadollarine püksitaskut koormamas, otsustasime me Jimmy lahke kutse vastu võtta. Selgus, et tegu on Austraalia Pokkeri Liiga korraldatavate üritustega mis toimuvad siin vaata, et peaaegu igas endast lugupidavas linnakeses 2-3 korda nädalas. Tol kaunil päeval tuli kokku isegi 41 pokkerihuvilist kes jaotati viite erinevasse lauda ning kellest 8 parimat said edasi finaali. Meid oli neli: meie kaks, Jimmy ning veel üks Hollandi poiss Koon. Esimesena läks välja Koon 33ndana. teisena Harry 24ndana, kolmandana Jaanika 20ndana. Ise olime oma esimese turniiri tulemustega igatahes väga rahul. Ainuke kes kuidagi välja ei tahtnud kukkuda oli Jimmy. Ja juhtuski nii et Jimmy sai edasi finaallauda ning lõppkokkuvõttes tuli kolmandaks. Arvestades et see oli ka tema esimene turniir võib ta tulemusega igatahes väga rahule jääda. Igatahes oleme nüüd Austrlian Poker Leaque´i täieõiguslikud liikmed ja kavatseme edaspidigi nendel turniiridel osaleda. Ikka hoopis teine asi kui netipokker...
Samal õhtupoolikul oli aga põhjust tähistada. Ja mitte ainult seda, et Jimmyl pokkeriturniiril väga hästi läks. Nimelt oli tegu meie viimase õhtuga Byron Bays. Otsustasime sellel õhtul mitte midagi konkreetset teha ja lihtsalt niisama sõpradega jutustada. Ja oli väga tore õhtu, ehkki pisut nukrameelne. Praegu ei oska me küll ennustada millal me oma Hollandi sõpru jälle näeme aga olles juba üle aasta siin igavesti pirakas Austraalias olnud teame, et Eestist Hollandisse on ju ainult kiviga visata... kui sedagi.
Järgmisel hommikul kulutasime umbes poole aasta reservi jagu närve interneti teel omale transpordi broneerimisega ent lõpuks kroonis meie pingutusi ka edu ning ca 20 tundi bussisõitu hiljem leidsimegi end väsinute ja kangetena Airlie Beachi bussijaamast. Airlie Beach on siis värav maailmakuulsa Suure Vallrahu imelisse maailma ja just siin paradiisissaartega palistatud kohas tahame oma järgmised paar kuud mööda saata.Eile alustasime hoogsalt ka tööotsingutega ning plaan A on leida omale mõne paradiisissaare peal kena töökene ja seal end mõnusasti paariks kuuks sisse seada. Mis edasi saab eks seda näitab elu. Meie vahva Austraalia elu.
Aga nüüd armas lugeja peame me minema. Nimelt avastasime me, et ka siin Airlie Beachil on 4 korda nädalas tasuta pokkeriturniirid ning täna õhtul oleme otustanud end taas proovile panema minna. Soovi meile edu!
2 comments:
soovin teile edu
enam pole vaja, harry juba sai turniiril esimese koha...:)
ja jaanika v6itis loosimisel suure pudeli viskit. nii et erakordselt edukas 6htu!
http://www.playapl.com/playpoker/view-event.aspx?eventid=235220
Post a Comment