Häppi böörthdei kallis Eesti!

Kallis Eesti, soovime sulle palju õnne tähtsa päeva puhul! See õnnitlus laieneb siinkohal loomulikult ka kõigile eestlastele seisku nad praegu kahe jalaga meie toreda riigi pinnal või mitte. Loodame, et su sinimustvalge lipukene on juba meie toreda riigi auks välja viidud ja kasutad oma vaba päeva millegi toredaga hakkama saamiseks.

Noh näiteks üks suurepärane näide toredast asjast millega sa võiksid sellel vahval päeval hakkama saada oleks näiteks Jaanika ja Harry blogi lugemine, et end nende viimase aja tegemistega kurssi viia. Ja kahtlemata just sellepärast sa käesolevaid ridu seirama oled tulnudki, mille üle meil on ainult hea meel. Me daamid ja härrad lubage esitleda: Jaanika ja Harry kuuekümne kolmas blogipostitus:

Hakkasime siin ükspäev meenutama, et oleme kunagi kusagilt kuulnud, et ammu-ammu teadis üks tark inimene rääkida, et sportimine on tervisele kasulik. Sel nädalal kogesime omal nahal et sportimine pole mitte ainult tervisele vaid teatud viisi pidi ka tengelpungale turgutavalt mõjuv.
Aga alustame algusest... Nimelt asub vähem kui 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel meie toredast magamise jaoks kasutatavast toast selline majakene nagu Airlie Market Place. Nagu nimigi viitab on tegu sisuliselt turutegevusteks püstitatud ehitisega. Olgu selle turuga kuidas on aga selle majakese kolmandal korrusel asub hoopis absoluutselt mitte midagi turuga seotut vaid hoopis päris pesuehtne jõusaal. Võttes arvesse esimeses lauses avaldatud teesi ja seda, et saledam autoritest on tihti õhtuti tööl, siis otsustas meie toreda reisiseltskonna pekisem pool, et oleks aeg tolle toreda sportimiskohaga tutvust sobitada. Ja 27nda Jaanuril õhtupoolikul ta siis sinna toredasse jõu tegemise saali oma sammud seadiski ning on nüüd juba pisut vähem kui kuu aega seal oma hädiseid biitsepseid, triitsepseid ja kui teised ei vaata siis ka tuharalihaseid pinguldamas käinud. Masinad on kõik uued ja neid on palju, kõik on ilus puhas ja haisuvaba ning reede õhtuti mängib nurgas treeningu elavdamiseks isegi päris elus DJ. Ühesõnaga vinge koht! On ainult üks probleem... Seda eriti meiesugustele vaestele seljakotiränduritele: liikmemaks on iga kuu 89 dollarit ehk siis peaaegu 900 krooni. Ei ole midagi öelda see on päris suur raha selle eest et lihtsalt sporti teha, nurgas plaate keerutava DJ-ga või ilma.
Õnneks on sellele suurele probleemile olemas ka teatavaid lahendusi. Nimelt korraldab too jõusaal oma liikmetele iga kuu 3 erinevas kategoorias võistluseid kus esikohale on auhinnaks 1 kuu tasuta liikmeksolemist.
Kategooriad on:
1) Rinnalt surumine (üles surutud raskus vs kehakaal)
2) Jõuharjutused (ehk siis võistleja teeb 1 minuti jooksul kõigepealt lõuatõmbeid, siis kätekõverdusi ja viimaks kõhulihaseid ning lõpuks parim keskmine võidab)
3) Triatlon (10 km rattaga, 2,5 km jooksu ja kõigepeale veel 1,5 km sõudeergomeetril)
Tundus rumal vähemalt ühes kategoorias mitte kaasa lüüa ja tasuta membership'ile mitte kandideerida.
Rinnalt surumises oli mingi vend oma 100 kg kehakaalu kohta üles surunud 165kg. Seega seal kategoorias osalemine tundus suht mõtetu. Jõuharjutused olid juba paremad aga lihtsalt mitte päris Harry teetass. Seega jäi üle triatlon, mida Harry enne Eestist lahkumist paar korda harrastada oli jõudnud ning milles seni parim ette tehtud aeg 35min 23sek ei tundunud sugugi ületamatuna. Et ka strateegiliselt kaval olla jättis Harrykene asja päris viimasele päevale enne võitjate välja kuulutamist, et keegi ei jõuaks pärast tema aega üle teha juhul kui ta tasuta membershipi saamise katse peaks edukaks kujunema.
Lõpuks siis saabuski see eelpoolnimetatud viimane päev ning oli aeg oma tolmukihi alla mattunud võhm välja kaevata ning jalgadele sõna otseses mõttes valu anda. "Täiega-täiega-täiega" haamerdas peas ja kui saabus aeg tibusid (ehk siis ülekantud tähenduses minuteid-sekundeid) üle lugeda, ilutses jõusaali administraatori stopperkellal kaunis number 33 min 50 sek. Eelmine parim aeg oli löödud üle pooleteise minutiga! Vorm oli parem kui Harry oskas loota ja nüüd kolme päeva pärast saabki ta kuu aega kohe päris tasuta sportimas käija. Elu on ilus!

Elukohas on ka asjad veidi muutunud. Meie tagasihoidlikusse pesasse on vahepeal sisse kolinud Austraalia-USA segapaarikene Dean ja Lauren, kes tunduvad väga toredad inimesed aga maadlevad sama probleemiga millega enamus Airlie Beachi külastavatest seljakotiränduritest ja statistikaameti andmetel 2009 aasta VI kvartali seisuga15,5% tööealistest eestimaalastest ehk siis sellega, et keegi ei taha nendele tööd teha anda.
Nende endi sõnade kohaselt proovivad nad veel paar nädalat CVdega mööda linna ringi joosta ja kui see tegevus tulemuslikuks ei peaks osutuma siis lähevad ka nemad minema ja me jääme jälle üksi. Me ei taha pahad olla aga noh natuke loodame, et nad ei saakski tööd :)

Nagu sa tead on siin Airlie Beachil päris palju eestlaseid. Oleme meie kaks, siis on veel 4 peolooma Getter, Merilin (aka Mirjam), Sigrid ja Kerli. Lisaks on veel 2 tüdrukut Berit ja Anni, kellega me eriti suhelnud ei ole ning viimaks ka veel Harry töökaaslane Kadri koos oma eesti tüdrukust toanaabriga, kelle nimi meil hetkel ajusoppidest nagu luuaga pühitud on. Ja need on ainult need eestlased kellest me teame, on täiesti võimalik et siin on neid rohkem. Igatahes võimas arv eestlasi nii väikese asula kohta. Mis teeb aga asja veelgi toredamaks on see et eriti esimesel kuuele nimetatule meeldib siin ilmas üle kõige selline geniaalne jaapanlaste leiutis nagu sushi. Ja sama kindel kui ülekeedetud munad lihavõtete ajal on see et vähemalt korra nädalas saame kõik kokku ja teeme ühe sushiõhtu. Sedakorda tegime nii et igaüks sai ühe, kaks või kogenumad isegi kolm sushit ise valmis rullida ja nii eelnes sushi söömisrõõmule veel ka sushi tegemise rõõm :) Õhtu oli vahva ja kõigil olid pärast suurest sushikuhjast kõhud punnis.

Nagu sa kallis lugeja kindlasti tähele panid toimus veebruarikuu keskpaiku selline suurepärane üritus nagu valentinipäev. Kuna Jaanikakesekene pidi tollel õhtupoolikul kahjuks restoranis tööl olema ja nagu iga nupukas lugejagi arvata võib oli tal tol õhtul restoranis maru kiire ja pikk õhtu siis jäi meie rahvusvahelise sõpruse ja armastuse päeva tähistamine esmaspäeva peale. Ja nüüd arvame et hakkamegi iga aasta nii tegema, et tähistame seda armast päeva 24tunnise hilinemisega. Restoranidesse pole vaja nädalaid ette helistada, kohad pole puupüsti täis, toidud pole ülekohtuselt ülehinnatud ja isegi lillekimbud saab kohati isegi poole odavamalt kätte. Meie tähistasime siis isekeskis oma valentinipäeva sellega et läksime linna parima vaatega restorani nimega Sailing Club õhtustama. Õhtu oli väga vahva, söök oli hea, vein oli hapu ja magustoiduks tellitud maasikakook pani kogu õhtule eriti ilusa punkti.

Ja nüüd on aeg meie seekordsele jutuvoole punkt panna ja sind tagasi vabariigi aastapäeva tähistama lasta. Ära siis pidutsemisega üle ülemiste jäsemete mine!

Tsauka!