Produced in Estonia!

Täiesti lõpp kui kiiresti aeg lendab kui sa mitte midagi põnevat ei tee... Oli justkui eila see kui riputasime oma viimase postituse siia pisikesse kodusesse nurgakesse selles otsatus ja hirmuäratavas virtuaalses võrgustikus ja ometi peame täna kalendrisse kiigates piinlikusega nentima, et sellest on möödas juba üle kolme nädala.
Loodame, et sinul on see kolmnädalak möödunud sündmusterikkamalt ning meeleolukamalt kui meil ja et sul ikka jagub veel energiat selle kogu eestimaad katva valge toreduse sees sumpamiseks. Iga nädal saame aina uusi ja uusi uudiseid selle kohta kui palju seda valget paska (jah enamus eestimaalasi nimetavat nüüd ilusat laia valget lund just niimoodi - arusaamatu kui meie käest küsida:) jälle juurde sadanud on. Kui juba ilusast paksust valgest lumest on ühe talvega saanud rahvasuus valge sitt siis oleks ehk lugupeetud keeleteadlastel paras aeg hakata mõtlema ka vanade rahvatarkuste muutmisele. Pakume näiteks välja et "mustadeks päevadeks kõrvale panemisest" võiks saada "valgeteks päevadeks kõrvale panemine" ...kõlab kuidagi ilusamini kas pole ja pärast selle aasta talve on isegi õigem kas pole?

Enivei... et säästa siin juba ei-tea-mitmendast terve lõigu pikkusest monoloogist selle kohta kuidas me viimastel nädalatel eriti midagi kirjutamisväärset teinud ei ole asume seekord kohe asja juurde ehk siis kribame sellest natukesest mainimisväärsest mida teinud oleme.

Esimene ja kõige tähtsam uudis on see, et oleme viimaks ometi peale pooltteist aastat maailmas rändamist leidnud oma püha graali. Oleme teda vahelduva edu ja initsatiiviga kogu oma reisi vältel otsinud ja nüüd lõpuks ometi oleme ta leidnud. Ühesõnaga leidsime siin Austraalias midagi mis on "Produced in Estonia" (ehk siis Eestis toodetud). Palume nüüd austatud lugejal panna oma hallid ajurakukesed tööle ja mõelda mis tootega võiks tegu olla? Mida kuradit toodavad need arenevad idaeurooplased sellel väikesel maalapikesel mida nad ise kutsuva eestiks, millega suur ja arenenud austraalia rahvas ise hakkama ei saa ja peavad kaugelt-kaugelt sisse importima?

Tegu on loomulikult...marineeritud heeringaga!!!
Niipea kui olime tolle toreda purgikese leidnud muretsesime sinna kohe juurde ka purgikese hapukoort, veidi sibulat ning pätsi kõige tumedamat saia mis me oma kohalikust supermarketist leidsime ja nüüd pistame juba kolmandat õhtut järjest rahulolevate nägudega eesti heeringat. Justkui mäluks tükikest isamaad...

Muudest uudistest veel niipalju et Harry flaierijagamise karjäär on nüüdseks läbi saanud ja asendunud hoopis müüja karjääriga selles samas Happy High Herbs'i nimelises poekeses. See kaubamärk on siin Austraalias väga tuntud ning neil on kümneid kui mitte isegi sadu poode üle kõigi osariikide. Nad pakuvad peamiselt erinevaid looduslikke energiat ja eufooriat tekitavaid komme ja teesid, mis on austraalia lugematutel peoõhtutel kõigile noortele ja nooremeelsetele legaalseteks, meeldivateks ja tervisele mitte halvasti mõjuvateks aseaineteks alkoholile ja muudele mõnuainetele.

Jaanika töötab ikka vaikselt Deja Vu nimelises restoranis ning toob meie tagasihoidlikusse leibkonda kaks kolmandikku peekonit. Mitte et Harry nuriseks, kuna tema töötab hetkel umbes 15-20 tundi nädalas aga teatud aja möödudes hakkab juba nagu natuke piinlik kogu aeg naise käest õlleraha küsida, rääkimata sellest et niimoodi kahepeale pooleteise koha peal tööl käies ei tule säästmisest ka suurt midagi välja.

See aga viib meid nüüd edasi viimase uudise juurde mida sinuga selles postituses jagada tahtsime. Nimelt võtsime me ükspäev umbes nädala jagu aega tagasi kohalikus internetikohvikus istudes klaviatuuri ühte ja hiire teise kätte ning saatsime oma resümeed uuesti Broome'is asuvasse Cable Beach Club Resorti, ehk siis sinna hotelli kus me ca 3 kuud tagasi töörügamise lõpetasime. Olime seal eelmise aasta augustist detsembrini ja peame nentima, et meile mõlemale seal väga meeldis. Töö oli lahe, kollegid mõnusad ning maksti hästi. Ja just eile saime sealt ka viimaks vastuse et nad võtavad meid heameelega tagasi ning nad ootavad meid seal juba alates 7ndast aprillist.
Kuna meil siin Airlie Beachil pole tööga nii hästi läinud, siis lõime Cable Beach Clubi personali osakonna juhiga telefonis mõtteliselt käed ja lubasime naljakuu 7ndal päeval Broome'is olla keha ja vaim töötamiseks valmis. Põhimõtteliselt on plaan enne kojusõitu pisut mammonat pangaarvele koguda. Ega kõik need kingitused ja suveniirid mis me sulle naastes tuua kavatseme end ise ei osta :)

Uudistest veel nii palju, et meie poole liigub üks pirakas tsüklon nimega Ului. Ennustuse kohaselt peaks ta siia rannikule jõudma laupäeva öösel vastu pühapäeva. Ütleme nii, et aussied on päris paanikas juba, kõvad ettevalmistused käivad. Inimesed varuvad süüa, vett, küünlaid ja mida kõike veel. Meid pole paanikahoog veel tabanud, võibolla sellepärast et me ei tea mida oodata. Väike võimalus on, et tsükloni suund veel muutub, kuid kui ta tõesti peaks meie linna tabama, siis on lood päris kehvad. Maja omanik käis meid täna hommikul juba hoiatamas, et homme öösel peaksime me omale nats turvalisema koha magamiseks vaatama. Meie toa suured ja pirakad aknad on nimelt ookeani poole ja see pole just kõige turvalisem. Eks me siis võtame oma madratsi kaenlasse ja kolime vannitoa eesruumi, kus pole ühtegi akent ja tundub olevat kõige turvalisem koht majas. Tuleb ainult loota, et tsüklon maja endaga kaasa ei vii :)

Vot nii lühike seekordne jutt saigi... ise ka imestasime et pikem ei tulnud. Tsauka-pauka selleks korraks.