Ului...

No tere kullakesed,

Sirvite oma säravate silmakestega hetkel kirjatükki mille autorid on lähiminevikus elanud üle päris pesuehtsa kategooria 3 tähistust kandva tsükloni nimega Ului. Tsüklon on siis olemuselt selline hiigelsuur tornaado, kus vihma kallab kui oavarrest (no kes need kuramuse ütlusi välja mõtleb, oavars on ju maru peenike) ja tuul vihiseb põrgulikult kõvasti. Ilmselt oli tegu võimsama tormiga mida oma seniste noorte elukeste jooksul oleme üle elanud - ja päris vahva oli...

Aga alustame algusest. Oli kena laupäevane õhtu Airlie Beachis ja vaatamata lähenevale tsüklonile tundsime end rahulikult sest olime eelseisvaks ööks korralikult ette valmistunud. Poest oli soetatud süüa, juua ning pakitäis küünlaid, väljast oli korjatud ära kõik asja mis kaalusid vähem kui 20 kg ning kujutasid endast väiksematki tuuletakistust ja üleüldse olime kõigeks valmis. Ainus asi mis veidi äravust tekitas, oli tõsiasi, et meie toa ühest seinast umbes poole moodustavad klaasist rõduuksed aga kuna meie tagasihoidlik pesa asetseb teisel korrusel siis proovisime rahu säilitada. Mida tunnid edasi seda koledamaks ilm väljas läks. Vihma kallas järjest rohkem ja tuul läks tasapisi aina kõvemaks... Ja siis kella 23 paiku umbes 4 tundi enne tsükloni Airliesse jõudmist see juhtus - elekter läks ära. No hää küll mõtlesime endamisi - kategooria 3 tsüklon tähendab sisuliselt kuni 60 m/s tuuli, pole ime ka et mõni elektripost sellisele pingele vastu ei pidanud. Koos elektriga kadus muideks ka meie telefonidel levi, mis sisuliselt tähendas seda et kaotasime igasuguse kontakti maailmaga.Vabandame siinkohal oma muretsevate pereliikmete ees, et me endast märku ei andnud ja Anne ja Marguse ees kellega meil pühapäevaks Skype sessioon kokku lepitud ja kelle me olude sunnil lihtsalt üle laskma pidime.
Umbes kella 1 paiku öösel enne põhku pugemist kuulsime veel väljas tänaval inimesi karjumas ja hullamas - noh oma asi kui inimesed tahavad pimedas metsiku vihma ja tuulega väljas jalutades riskida mõne lohakama ja tsükloniks vähem ettevalmistunud naabri aiamööbliga üle nipli saamisega :)

Tsükloni haripunkti tabas Airliet umbes 3-4 paiku pühapäeva hommikul. Tormi keskmes oli umbes pool tundi täielikku tuulevaikust. Meie jäime magama natuke peale kella ühte, Harry magas terve öö õndsat und, Jaanika aga piilus mõned korrad silmanurgast, et kas meil katus ikka veel peakohal on. Tunne oli küll nagu murraks tuul varsti tuppa ja peab ütlema et nats hirmus oli ka. Mõned tugevamad tuttavad meil siin Airlies olid peaaegu terve öö ärkvel olnud ja rääkisid meilegi pärast mis toimus. Kui meie pühapäeva hommikult ärkasime oli tuul juba vaibunud, vihm lakanud ning inimesed olid tulnud tänavatele kahjusid üle vaatama. Läksime siis meiegi, sest ega ilma elektrita nagunii eriti kodus midagi teha ei olnud. Nägime arvukalt juurtega maast kistud puid, millest üks oli maandunud keset Airlie Beachi suurt tehislaguuni. Nägime rannas kümneid ja kümneid kaldale ja kividesse uhatud jahte ja paate. Nägime mööda tänavat vedelevaid postkaste ja katkiseid reklaamsilte. Õnneks võime öelda, et meie teada keegi vigastada ei saanud, nii et oli tegu õnneliku loodukatastroofiga kui selline sõnapaar üldse ühte lausesse kõlbab.

Aga ikkagi oli probleem elektriga. Külmkapis hakkasid asjad juba vaikselt oma värvi muutma ja ebameeldivat aroomi omandama, küünlad hakkasid vaikselt rasvast ammenduma nagu telesaate "Suurim kaotaja" usinad osalejad, poed olid loomulikult suure voolupuuduse tõttu suletud ning meie hakkasime vaikselt imestama, et miks kuradi pärast pole tublid Airlie elektrimehed 12 tundi peale tormi ikka voolu tagasi suutnud tuua. Möödus päev, möödus kaks ja elektrit ikka ei olnud. Mitte midagi teha ei olnud, konditsioneer puudus, mis muidugi tähendas seda, et higi voolas ojadena, linnas olid ikka kõik ärid ikka kinni, läpakas oli tühjaks saanud, tööl meie teeneid ei vajatud, sõime juba teist päeva järjest kuivtoitu ja tagatipuks sai soe vesi ka otsa. Nii me vaikselt kulgesime läbi nende elektrita päevade ja proovisime endale igal vooluta tunnil meelde tuletada, et meie mitte nii kauged esivanemad just nõndamoodi elutsesidki. Teisipäeva õhtuks suudeti elekter tagasi tuua enamusele Airlie Beachist, kuid loomulikult mitte veel päris meie tänavale. Meie majaraasukene asub nimelt kenasti kahe tänava nurga peal ja saime siis paar õhtut kadetusest rohelistena aknast välja vaadates imetleda kuidas meie naabrid meile kahest küljest mõttelist trääsa näitasid ja kõiki elektriga seotud mõnusid nautisid kui meie peale külma dussi peaaegu otsekohe uuesti higistena küünlavalgel kaarte mängisime ja kuivikuid närisime. Kolmapäevaks suutsid siiski elektrimehed meilegi viimaks voolu tagasi pistikutesse panna ja olimegi lõpuks tagasi tsivilatsioonis. Ja nüüd on juba paar päeva elu taas ilus olnud. Seega nüüd võime oma "to-do list´ist" jälle ühe asja maha tõmmata - troopiline tsüklon üle elatud.

Ahjaa ja nagu arenenud riikides ikka kombeks annab Austraalia valitsus looduskatastroofis (nagu näiteks tsüklonis) kannatada saanutele ka abiraha. Igale Airlie elanikule anti kuni 170 dollarit abiraha kui sa suutsid ära tõestada, et oled selle summa ulatuses kahjusid kannatanud. Õnneks käis kannatada saamise alla ka näiteks külmkapist minema visatud toit, mille maksumust on väga raske mõõta. Seega jalutasime meiegi kaks kätt taskus ajutiselt kohalikku rugbiklubisse üles seatud kriisikeskusesse, rääksime kui palju toitu me tänu elektri puudumisele minema pidime viskama ning jalutasime sealt välja kahepeale 220 dollariga. No võibolla me liialdasime veidi sellega kui palju meil täpselt külmikus toitu pahaks läks, sest tegelikult viskasime minema vaid veerandi jogurtit, pool piima ja ühe maksavorstijupi, mis ilmselt eesti rahas 2200 krooni kokku ei andnud aga mõtlesime et kui juba Austraalia valitsus nagunii Airlie elanikele raha jagab siis võime omale pisukest liialdamist lubada :)
Eelseisvatest tegemistes niipalju, et homme läheme ühele väiksele purjetamisreisile (aitäh austraalia valitsusele sponsoreerimise eest) ja ülehomme teeme oma Airlies leitud toredate sõpradega väikese lahkumispeo. Aga nendest toredatest üritustest saad lugeda juba järgmisel korral...
Jää muhedaks!