Sünnipäevad peetud ja muudki veel...

Ahoi armas lugeja, taaskord oleme sinu jaoks paberile pannud ühe parajalt paksu ja oma parimates aastates postituse, mile eesmärk on tekitada sinus õnne-, rõõmu- ja terake kadedusetundeid ja meile ühel päeval kui me juba muldvanad oleme lihtsalt kõike läbielatut meelde tuletada. Kui siin juba jutt muldvanakeste peale läks, siis teatame rõõmuga südames, et nüüd on mõlema autori vanusekontodele laekunud juurde üks aastakäik. Tegelikult peame tunnistama, et see sai meil ju juba sündides kohe püsikorralduslepinguga fikseeritud, et iga aasta vastavalt 12ndal ja 20 jaanuaril tuleb meile kontole üks aasta juurde. Kahjuks pole me aga vaatamata suurtele ponnistustele leidnud veel viisi kuidas see leping lõpetada. Igatahes on nüüd siis Harryl turjal juba kahe tosina jagu aastaid ning Jaanika on vapralt ületanud lugupeetud veerandsaja aasta piiri. Nagu eestlastele ikka kombeks otsustasime oma sündimise päeva ka pisut sõpraderingis ka tähistada. Ja nagu ka eestlastele veel kombeks otsustasime seda kitsipunglikult teha koos, sest siis pole külalistele vaja topelt süüa ja juua korraldada, samas kui kinke saame ikka sama palju. (Geniaalne kas pole?)

Peo otsustasime juba mõned nädalad varem teha eelmisel laupäeval ja seiklused algasid sel päeval juba varem. Nimelt oli Harryl sama päeva hommikul proovipäev sellises kohas nagu Subiaco Oval, mis sisuliselt meenutab ehk Eesti asutustest ehk kõige enam Saku Suurhalli või Al le Coq Arena´t. Proovipäev möödus kenasti ja nüüd on sel loodril Harryl ka viimaks töö olemas. (Paljud lugejad on talle vist juba käega löönud...:) Ametikoha nimi oleks otsetõlkes justkui "Sularaha jooksja" (Cash runner) ja tegu on väga põneva tööga. Nimelt peab Harry hakkama tassima raharuumi ja erinevate staadioni müügiletide vahel sularaha. Ametikoha teeb põnevaks asjaolu, et raha veetakse erariietes ja võimalikult märkamatult. Suurima kaitse kõigi eest kes võiksid veetava raha peale hammast ihuda annabki see, et keegi ei tea, kes selle ametikoha peal töötavad ja kes sularaha täis seljakotiga mööda staadionit ringi jalutavad. Töö algab 7ndal veebruaril ja on kahjuks ainult nädalavahetuseti aga vähemalt on viimaks miski ametikoht olemas. Eks nüüd tuleb vaid nädala sees ka miskit leida.

Kui Harryl proovipäev seljataga põrutas ta tuhatnelja kodu poole, sest külalised pidid tulema kella 18.00 ja meil oli vaja parajalt ettevalmistusi teha. Alustasime sellest, et läksime poodi moona järele. Kui oma üüratute kompsudega viimaks tagasi jõudsime avastasime oma suureks õuduseks, et võti mis Jaanikal alati truult ridikülis istub on teinud vahva kadumistriki. Loomulikult polnud ka meie aasiaatidest toanaabritest mitte ühtegi sel hetkel kodus. Nii me siis istusime tund aega enne külaliste tulekut kahekesti suurte kompsudega oma maja ukse ees ja ei osanud midagi peale hakata. Pärast mõningast ahastustunnete läbielamist, hakkasime koos maja ümber käima lootuses, et oleme varem olnud lohakad ja hajameelsusest mõne akna lahti jätnud. Ja leidsimegi! Nimelt olime oma magamistoa WC aknale pisikese prao sisse jätnud. Nüüd aga oli probleem selles, et meie ja selle imetoreda akna vahel oli ca 2m kõrgune paksust plekist aed. "Pole probleemi" mõtlesime esialgu, sest Harry oskab ronida küll aga kui võrdlesime hoolikamalt akna laiust ja Harry korpulentset ent igati armastusväärset tagumenti sai meile selgeks, et "No way no how!" Ühesõnaga kui keegi meist üldse sealt aknast läbi ronib siis saab see olema Jaanika. Vedasime siis maja eest aia juurde prügikonteineri ja saimegi suuremate vigastusteta Jaanika üle aia. Pärast mõningast muukimist õnnestus tal ka aken piisavalt lahti tirida ning end kenasti tuppa vinnata. Pärast hakkasime veel mõtlema, et kui ta poleks aknast läbi mahtunud poleks ta ka tagasi üle aia saanud, sest teisel pool ju prügikonteinerit ei olnud. Ei taha mõeldagi mis me siis oleksime teinud. Olles nüüd viimaks majas sees, otsustasime, et Harry pakib kompsud lahti ja Jaanika läheb jalutab tagasi poodi võtit otsima. Nimelt mäletasime mõlemad selgelt ainult ühte hetke kui Jaanika võti sai kadumistrikki teha ja tahtsime võtit tagasi. Kui Jaanika oli poolel teel poodi helistas talle keegi hüsteeriliselt naerev Harry ja rääkis, et ta oli võtme leidnud ühest poekotist. Ühesõnaga võti ei olnudki kukkunud maha vaid hoopis ühte meie poekotti ja oli meist kogu aeg kõige rohkem poole meetri kaugusel olnud. Kui me ei teaks paremini oleksime kindlad, et see võtmenärakas naeris enesele vaikselt terve aja pihku.

Igatahes kui see närvesööv etapp meie sünnipäevast möödas oli tegime siva kõik ettevalmistused ära ja jäime külalisi ootama. Esimesena saabusid meie blogi lugejatele juba varasematest postitustest kindlasti tuttvaks saanud Anne ja Margus, kes tõid autoritele sünnipäevaks kaks uhiuut ja väga uhket magamiskotti, mis meie eelolevatel rännakutel kindlasti marjaks ära kuluvad. Veidi hiljem saabus peole ka hiljutine lisa meie sõprade ringis siin Perthis - Kerli, kes võttis omakorda kaasa oma sõbrad, väga sümpaatse olemisega vennaksed Sanderi ja Raini. Viimatinimetud olid sel hetkel alles vähem kui päev tagasi Austraaliasse õnne otsima saabunud ja lisasid oma mõnusa huumorisoonega peole nii mõnegi supilusikatäie vürtsi. Õhtu möödus suurtemate viperusteta - mängisime Sabotööri ja Pokkerit, kuulasime vendadelt värskeimaid muljeid Eesti elust ning tundsime ning mugisime kõik hoolega Jaanika tehtud pirukat. Aa unustasime ka lisada, et loomulikult pidasime oma pidu esmakordselt elus lageda taeva all. Mõnus...!

Teisipäeval kui Jaanikal oli õige sünnipäev pidi tähtpäevaline ise küll hommiku poole tööle minema aga sellegipoolest olime kindlalt otsustanud pärastlõunal parki piknikule minna. Tänaksime siinkohal oma kohalikku poodi, kes oli just sel päeval otsustanud muidu väga kõrgehinnalistele maasikatele suuremat sorti allahindluse teha. Seega tegime endile valmis kuhja pannkooke ja maasikatoormoosi ning seadsime sammud parki, kus leidsime enesele istumise alla väga mõnusa mättakese, seadsime end lebosse ja hakkasime kaasavõetud hääd-paremat sisse kugistama, saatjaks pärastlõunaselt mõnus päikesepaiste ja austraaliakeelne linnulaul.

Järgmisel nädalavahetusel peale seda kutsus sulle juba üle-eelmisest lõigust tuttav Kerli meid enda juurde grilliõhtule. Seal oli lisaks meie sünnipäeval kohal käinud seltskonnale ka Kerli Šoti päritolu mees Harry :), nende samuti Šotlastest majanaabrid ning veel nende sõbrad. Ühesõnaga toimus üks suur internatsionaalne oleng. Päev algas sellega, et käisime rannas lainetes hullamas ja siis põrutasime Kerli ja Harry juurde grillima. Õhtul juhtus nii mõndagi põnevat ka näiteks pani Kerli mees Harry endale vahepeal Šoti rahvariided selga ja laulis meile võimsa häälega Šoti hümni. Tüdrukud proovivad siiamaani mõistatada kas tal seal kildi all ka aluspüksid jalas olid või mitte. Teiseks saime omal nahal järgi proovida mis tunne on mängida tennist sellisel mängukonsoolil nagu Nindendo Wii. Miks meie noorusajal selliseid telekamänge ei olnud? Põhimõtteliselt on sul pult käes ja sa pead siis sellega sama moodi vehkima nagu päris mängus reketiga.Igatahes kellel vähegi võimalust on - proovige kindlasti järele. Paras trenn :) Meie kavatseme igatahes koju tulles endale igal juhul selle mängu muretseda.

Kuna arvasime juba ette, et pidu kestab kaua-kaua (mõne jaoks meist kestis see isegi kella 7ni hommikul) ja Kerli ja Harry kodu asub meie kodust väga kaugel siis olime juba varem kokku leppinud, et veedame öö seal. Hommikul grillisime veel veidi ja läksime uuesti randa kus lasime lainetel meie pisut rabedavõitu olemise ära uhuda. Koju jõudsime alles õhtul hilja ning pidime nentima, et seljaha oli jäänud üks marutore nädalavahetus.

Ja just siis kui arvasime, et saame nüüd pisut hinge tõmmata mõistsime, et meie nädalavahetus pole veel ära lõppenud, kuna siin Austraalias tähistati eile ehk siis esmaspäeval (26.01) Australian Day-d. Tegu on siis umbes nagu meil Iseseisvuspäeva laadse üritusega, mis on kohalike jaoks on ilmselgelt pühemast püham. Tähistatakse siis seda päeva kui inglased ühel hetkel siia Austraaliasse seilasid ja end siia sisse seadsid. Praktiliselt kõik poed on sel päeval kinni, kõik inimesed on töölt vabad ja kõik lähevad kuhugi parki piknikule. Suhtluskeskkonnas Orkutis esitati juba mõned nädalad tagasi üleskutse kõigile eestlastele, et sel päeval võiks jõeäärses pargis kokku saada. Jõeäärses sellepärast, et kohalik lotogigant Lotterywest korraldab sel päeval iga aasta suure ilutulestiku. Taevasse pidi lendama kokku 4 miljoni Aussie dollari (ca 30 miljonit eeki) eest ilutulestikku. Ausõna see oli vist üks võimasamaid asju millele meie noored silmad seni pilku heitnud olid. Kokku paugutati umbes 30! minutit järjest ja Grande Finale oli ikka midagi sellist millest me poleks tahtnud mingi hinna eest ilma jääda. Lisaks oli tore ka üle pika aja nii palju kaasmaalasi koos näha - erinevatel andmetel oli tipphetkedel kokku rohkem kui 40 eestlast mis vanemate olijate teada on suurim senidokumenteeritud eestlaste kogunemine ses kaunis linnakeses mida maailm teab Perthina.

Selle postituse lõpus tahaks Jaanika ka blogi vahendusel südamest tänada kõiki kes teda juubeli puhul meeles pidasid! Suured kallistused Teile kõigile!!!