Tal on silmipaitavalt kaunid kumerused ja ilmselgelt jõuline olek. Tema võrratult kaunist ja suurt taguotsa on võimatu eirata ning kui peaksid temast tänaval mööduma ei suuda sa temalt pilku pöörata ehkki tead, et suu ammuli passimine ei ole enamikes riikides viisakas. Kui ta on sõiduvees, siis tema sisemuses justkui uriseb midagi, mis teeb tema kohaloleku kõigile tajutavaks. Mehed hindavad tema seltskonda väga kõrgelt ja kuna ta on silmnähtavalt erakordselt hästi varustatud meeldib ta väga-väga ka naistele. Ta on küll eelmisel sajandil siia maailma sündinud ent ta on oma ea kohta väga hästi säilinud ning tema aeg-ajalt logisevad kruvid ei muuda teda ta omaksete jaoks sugugi vähem armastusväärseks vaid pigem lisavad nende silmis temale iseloomu.

Kas hea lugeja saab juba aru millest me siin ennastunustavalt pajatame?

Tegu on loomulikullt meie uhiuue kasutatud 1995 aasta väljalaskega universaalkerega Ford Falconiga, mille absoluutselt ainus ülesanne kogu tema edaspidise elu jooksul on meie neljapealisele seltskonnale võimalikult palju seda väikest saarekest mida maailm teab Austraaliana näidata enne kui ta meil ükskord kätte ära sureb või me ta kellelegi edasi müüme. Tegu on "pisut" suurema mootoriga autoga kui oleme harjunud ehk siis 4.0 liitrisega aga enne kui sa imestavalt "Uhh!" jõuad öelda, olgu selgituseks öeldud, et selline kubatuur on siinmail suhteliselt normaalne ning ka bensiini eest ei küsita siin vastupidiselt Euroopale just meeletut hingehinda. Rohkelt sõidumõnu pakub veel automaatkast mis 4.0 liitrise mootoriga autol on täiesti ok - isegi mõnus. Näpuga näitamata on üks autoritest liiga palju pidanud ühe lähisugulasele kuuluva 1,5 liitrise automaatkastiga Hyundaiga sõitma, kus aeg-ajalt tahaks Flinstone`ide kombel jalad auto põrandast läbi lükata ja jalgadega hoogu juurde anda.

Rool on loomulikult valel pool nagu siinsetel autodel ikka kombeks ja ka tänaval sõidavad enamus inimesi vastassuunavööndis. Ütleme enamus sellepärast et aeg-ajalt satub ikka mõni kohmetu eestlane (loo autorid kaasaarvatud) mõnel pöördel esialgu "pisut valesse" ritta pöörama. Aga autorite aina süvenev "no worries" suhtumine ja nooruslikult kiire reaktsiooniaeg on katastroofilised tagajärjed sellistel ajutistel peataoleku momentidel senini veel ära hoidnud. "Ptüi-ptüi-ptüi" sülitame igaks juhuks kahekesti koos üle vasaku õla otse naaberkaravani ukse ette maha kuus kena lärakat oraalset eritist ja loodame, et see vana eesti rahvatarkus päästab meid ka edaspidi hullemast. Kirjutamise hetkel istume parasjagu oma karavani ees verandal, soe õhtupäike kenasti meie "uhiuuelt" iluduselt silma peegeldamas... või noh vähemalt teoorias. Tegelikult on värv nii ära kulunud, et ei peegelda ta enam mingit päikest :) Aga ta kindalasti tahaks oma uutele omanikele kaunist õhtupäikest silma peegeldada ja mõte on ju teatavasti see mis loeb :)


Laupäeval tegime iga uue auto ostu puhul kohustuslikud "liigud" ka ära ning meiega ühinesid ka siinsamas karavanpargis elav Saaremaalt pärit paarike Allar ja Evelin. Hea oli et nad meiega ühinesid, sest Margus ja Anne kibelesid hirmsasti üle pika aja (umbes kuu aega) kellelegi lauamängu nimega "Sabotöör" õpetama. Saime mängida vaid mõned ringid kui otsustasime kohalikku ööelu kaema minna. Kui me umbes kella 11 paiku ainsasse kohalikku pubisse jõudsime siis avastasime oma mitte-enam-nii-suureks üllatuseks et pubi oli kinni. Laupäeva õhtul kell 11! Pöörduksime siiinkohal pubi omaniku poole küsimusega " Jumal küll millal teil need kunded siis käivad - kolmapäeva hommikuti või?" Aga see selleks - polnud meil seda pubi tegelikult vajagi - läksime hoopis unemati ööklubisse töönädala pingeid maha tantsima.
Tööelu kulgeb meil vana rada pidi tasa ja targu. Töötunde ikka õnneks jagub ja palka saame ikka piisavalt et kenasti ära elaks ja midagi saaks kõrvale ka panna. Hetkel veel rabame teistest kõvemini tööd teha aga hiljuti tunnipalga peale üle läinuna avastame ja õpime iga päevaga aina enam kaunis vajalikku kunsti, mille töötasid omal ajal välja lugupeetud rahvus nimega kilplased ning mille põhimõtetega on kindlasti iga eestlane suurepraselt kursis. Samas ei saa selle kauni kunsti viljelemisega ka eriti liiale minna kuna siis võime ühel hetkel avastada end hoopis ilma tööta ja seda pole küll kellelegi vaja :)

Eelmisel pühapäeval tähistasime sinu ja üldse eestlaste kombel naistepäeva. Esialgse plaaniga viia tüdrukud välja sööma läks nagu alati, sest meie praeguses kodulinnas Harveys nimelt puudub selline asi nagu pühapäeva pärastlõunal avatud söögikoht. Kaugemale ei riskinud minna sest ilmselt pole ka naaberlinnad oluliselt paremini restoranidega varustatud kui meie kodulinnake. Sai siis plikasid kostitatud ühe meeste tehtud roaga, millega vähemalt näiliselt päevakangelased ka väga rahule jäid.

Seoses tehniliste probleemidega nagu näiteks täielik internetivarjutus tuleb eelmises postituses välja lubatud postitus seeriast "Teisti" lettidele pisut hiljem kui lubatud. Võiksime selle ka käesoleva postitusega koos üles riputada aga usume, et nii palju hea lugeja meie kogenematu olemisega ja eriliselt amatöörlikult kirjutatud tekste ikka korraga sisse imeda ei suuda.

Jällelugemiseni sõbrad!