Pangas käimisest ehk "Teisiti vol 3"

Selle postituse pühendaksime oma endistele kolleegidele ja sõpradele Sampo Pangast. Nagu terasemad lugejad sellest järeldada võivad räägime pisut kohalikest pangandustavadest ja kasutatavatest tehnilistest lahendustest ning üleüldse sellest, mis tunne on olla panga klient Austraalias. Et kõik kirjutatu pole võibolla aluseks võetud panga mainele just kasulik, siis jätavad autorid seekord panga nime välja hõikamata, ütleme ainult niipalju, et tegu ühe kängurumaa suurima finantsasutusega.

Aga alustame siis algusest. Iseenesest on pangakonto avamine siinmaal lihtne. Astud aga mõnda pangakontorisse sisse ja avastad esimese asjana, et numbrimasina asemel on siin ilmselt väiksemate soetus- ja püsikuludega Hiina või India poiss, kes su käest kohe pärima hakkab, et mis su nimi on ja mis sa õige siit otsid. Vastavalt sinu vastusele suunab poiss sind edasi õigesse järjekorda. Muuhulgas kirjutab ta ka lipiku peale üles sinu nime ja mure ning viib selle sinu järjekorda teenindavale tellerile, kes siis õigel ajahetkel sind nimepidi enda juurde viipab. Järjekorrad on siinmaal pikad ja aeglased, sest enamik inimesi internetipanka ei kasuta ja teeb kõik oma tehingud pangas kohapeal. Loomulikult puudavad mõnus taustamuusika, värsked ajakirjad ning kahjuks L ka panga logoga kommid.

Kui viimaks leti äärde jõuad, siis toimib konto avamine umbes samamoodi nagu Eestiski ainult selle vahega, et internetipanka pead telleri käest endale ise küsima. Sellist asja nagu lihtsalt konto avamine siin pole - sarnaselt Eesti SEBiga tuleb sul valida pakett. Vastavalt valitud paketile, hakkab iga kuu sinu konto hooldustasu võrra kahanema (autorite valitud paketil ca 30 krooni.) Edasi saad valida endale soovi korral deebetkaardi, millel meie teada mingit kuu ega aastatasu ei ole. Tellerid letis mingit müüki ei tee, samas võis olla, et teller pidas meid rumalateks Euroopa turistideks, kes pangandusest nagunii midagi ei tea. (mida me ka loomulikult oleme ;) Kontorist lahkud teadmisega, et internetipank hakkab tööle samal õhtul peale kella 20.00 ja sinu valitud maksekaardikene jõuab sinuni 5 päeva pärast, kusjuures kaart ja pin kood saadetakse koju eraldi ümbrikes ja eraldi aegadel. Kaardi ja koodi õnnelikult kätte saanuna tuleb sul helistada teatud telefoninumbrile ja rääkida meela naishäälega automaadiga, et too su kaardi aktiveeriks, mida ta ka pikema veenmise peale ka teeb. Mis mõttes pikema veenmise? - tahad sa küsida. Selles mõttes, et harvad ei ole juhused kui masinaga toimub järgmine dialoog:
Masin: “Palun öelge oma pangakaardi number.”
Sina: “Üks, kaks, kolm, neli”
Masin:” Kas te ütlesite viis, seitse, üheksa, neli?
Sina (ärritunult): Aaapppppiiiiii!!! Ei kurat võtaks!!!
Masin: "Kas sisestatud number on korrektne või soovite numbri uuesti sisestada? Uuesti sisestamiseks vajutage number kahte.”
Sina vajutad number kahte ja proovid uuesti ja uuesti ja uuesti kuniks lõpuks kuuled masinat ütlevat seda numbrijada mida sa kuulda tahad ja see tundub maailma kõige toredam heli. Pärast seda lähevad suitsetajad välja ja teevad kaks suitsu järjest ja mittesuitsetavad mõtlevad, et peaks suitsetama hakkama.
Igatahes kaardi aktiveerimine pole siinmail nõrganärvilistele!

Viimaks kaardi aktiveerinuna avastad, et kaardiga saab maksta igas endast lugupidavas poes, ainult et valuks tagumikus on tõsiasi, et peaaegu igal pool on kaardiga maksmisel miinimumlimiidiks 10$ ehk ca 80 krooni. Suuremates poodides küsivad kassapidajad ka peaaegu alati, et kas soovid kontolt raha välja ka võtta ehk ta võtab kaardilt suurema summa kui poearve ja annab kliendile arvest ülejäänu sularahas tagasi, meie arusaamist mööda ilma teenustasuta. Päris mugav kui parasjagu sinu panga automaate kusagil läheduses pole ja sularaha vaja. Päris huvitav lahendus on ka Paypal ehk olukorras, kus inimesel on poes arve alla 35$ ehk 280 krooni võib ta maksta nii et asetab oma kaardi hetkeks vastu kaardilugejat ja kõik. Alla kirjutada pole vaja ja pin koodi sisestama ei pea. Kuna enamikes poodides vastavaid kaardilugejeid veel näha pole, siis oleme järeldanud, et tegu suhteliselt uue (ja meie arust äärmiselt küsitava turvalisusega) lahendusega.

Olles harjunud Eestis kasutusel olevate internetipankadega üllatab siinne oma lihtsakoelisuse ja talumatu igavusega, kuid samas saab kõik oluline tehtud. Välistame siinkohal rahvusvahelised maksed, mille teostamisega ise veel "kahjuks" kokku puutunud pole, kuid sõprade Anne ja Marguse sõnutsi on tegu millegi sellisega mille kirjeldamiseks vajaksime trükimusta kohe üldse mitte kannatavaid sõnu. Nemad lähevad oma rahvusvahelise maksega igal juhul pangakontorisse teisele katsele. Hoiame pöialt et seekord õnnestub...

Internetipanka sisse logimiseks vajavad kliendid ainult kasutajatunnust ja parooli nagu siseneksid oma e-maili kontole. Unusta paroolikaardid ja pin-kalkulaatorid ja ID kaardid - milleks need? Kui soovid suuremat turvalisust saad pangast küsida juurde sellise funktsiooni, et enne ülekande tegemist saadetakse sinu telefonile SMSiga kood, mis tuleb sisse toksida enne kui ülekanne toimub. Aga see on ka kõik, rohkem kaitstum see kängurumaa inimeste raha olla ei saa. Hakkame vaikselt mõistma miks internetipank eriti popp pole :)

Pangaautomaatide puhul olime meeldivalt üllatunud nende rohkusest (vähemalt linnades), samas võib vahest olla tükk tegu, et just oma panga sularahaautomaati leida. Teiste pankade automaatidest raha välja võtmine võib osutuda aga üpris kulukaks ning kuigi siin on ka vähemalt üks kõikidele pankadele panga automaaditeenust pakkuv ettevõte, siis ei ole ka sealt raha välja võtmine sugugi vähe kukrut kergendav tegevus. Tavapärane taks mitte-oma-panga-automaadist raha väljutamisel on 4 dollarit e. ca 28 krooni - Eestis ei tundugi teiste pankade automaatidest raha välja võtmine nii kallis või mis hea lugeja?

Ei tahtnud me oma noori silmi uskuda, kui nägime, et siin on osadel panagaautomaatidel ka selline võimalus nagu raha kontole sissemaksmine. Lähemal uurimisel selgus aga, et tegu lausa kiviaegse süsteemiga. Nimelt sisestad esmalt oma kaardi ja siis summa, mille soovid kontole sisestada. Peale seda avaneb automaadil üks luuk, kust tuleb välja kollane ümbrik. Sinna ümbrikusse poetad sularahas selle summa, mille soovid kontole lisada ja ümbriku peale kirjutad, millisele kontole raha läheb ja selgituse (a´la kodulaenu makseks, palk, armukesele teenete eest või mis iganes muu : ). Siis paned ümbriku samast august tagasi masinasse. Edasine on nüüd küll ainult rumalate autorite veel runmalam spekulatsioon aga ilmselt tuleb tööpäeva lõpus keegi telleri moodi asjapulk masina juurde, tühjendab selle sissemaksetega ümbrikest ja läheb neid siis hoolega käsitsi kontole kandma. Jah kallis lugeja selline asi toimub Austraalias ka 21 sajandi esimese dekaadi lõpuaastatel :) Ausõna ei suutnud meie oma naeru tagasi hoida kui seda süsteemi nägime... Sellistel hetkedel tuleb vägisi tahtmine öelda, et nüüd oleme küll kõike näinud...

Aga iga kord kui seda ütleme, üllatab see kängurumaa meid millegi uuega J .
Kokkuvõtteks võime öelda, et kui sa oled Eestist tulnud inimene ja hakkad siinse pangandussüsteemiga end kurssi viima siis võid esialgu nii mõnegi "meeldivalt" kiviaegse lahenduse näo karbi lahti jätva üllatuse osaliseks saada aga samas eks kõik ole siiski üleelatav (niivõrd-kuivõrd)

Igatahes selline see postitus siis seekord sai. Nagu alguses öeldud sai on see postitus pühendatud kõigile Sampo toredatele ja töökatele inimestele... js Andile ja Otile ja Siimule ka... Olge tublid!