On õhtu. Päike on juba loojunud ning väljas pimedaks läinud. Karavanpargis ei ole hingelistki liikumas. Kõik on vaikne. Kaugemal õõtsuvad puud tasakesti tuule käes. Harry ja Jaanika on pikast tööpäevast rampväsinult voodisse vajunud ja uni hakkab just neid oma pehmesse embusesse haarama kui ÄKKI... kostab köögist vaikne ent sellegipoolest hirmuäratav "krõp-krõp-krõp." Ja siis jääb kõik uuesti vaikseks nagu polekski midagi juhtunud. Harry ja Jaanika kikitavad kõrvu ja tunnevad kuidas võimas adrenaliinilaeng neile verre sööstab. Möödub mõni hetk ja jälle kostab köögist see hirmu külvav "krõp-krõp-krõp". Harry ja Jaanika tõusevad istuli ning hirmust suurte silmadega teineteisele otsa vaadates lepivad sosistades kokku, et Harry läheb selle saladusliku heli allikat kindlaks tegema ning juhul kui ta sellest eluga välja ei tule siis võib Jaanika Eestisse naastes Harry kalli vesipiibu endale saada. Viimaseid julguseriismeid kokku kraapides Harry tõuseb ja liigub 2 liitrise veepudeliga relvastatult jalgade värisedes köögi poole. "Krõp-krõp-krõp" kostab intensiivselt ühe riiuli pealt. Veel "krõp-krõp" ja "krõp-krõp". Harry teab, et enam tagasiteed ei ole, ning sirutab käe lambilüliti poole. "Plõksti" läheb tuli põlema ja riiuli peal makaronipakis isukalt tooreid makarone krõbistanud hiirepoiss teab, et ta on avastatud. "Siuh" liigub Harry käsi välkkiirelt läbi õhu tekitades seda häält, mis vanades Hiina karatefilmides kakluse ajal käelöökide illustreerimiseks lisatakse ning suleb karbi osava liigutusega jättes hiirepoisi makaronikarpi lõksu. Harry teab, et ta on vaenlase alistanud ent seisab dilemma ees kas kinkida talle elu või teha süda kõvaks ja mõrvata toiduvaras tema ebaõige teo pärast. Pärast hoolikat kaalumist otsustab Harry siiski hiirekesele tema elunatuke alles jätta ning ta lihtsalt teise karavanpargi otsa prügikasti toimetada.

Selline insident (ehkki pisut vähem dramaatilisemal kujul) juhtus meiega paar nädalat tagasi ja kuigi teadsime juba enne, et siin karavanpargis on hiired ei osanud me arvata, et nad sellise nahhaalsusega inimest toitu virutamas käivad. Pärast tuli muidugi välja, et eelnevas jutukeses mainitud otsus hiirekene ellu jätta ja nii lähedal lahti lasta ei olnud kõige parem idee, sest eile kordus sama asi täpselt samamoodi uuesti ent seekord istus hiireke lõbusalt hommikuhelbete pakis. Mõrvaks me ka seekord suutelised polnud ent lahendasime asja nii, et viisime selle väikese hallikarvalise vigurvända hoopis autoga 5 km kaugusele enne kui ta lahti lasime. Loodame, et seekord puudub tal kodutee leidmiseks intelligentsus ja meelekindlus...kui see muidugi üldse oli sama hiir :)

Anyway aitab hiirejuttudest selleks korraks...
Armas püsilugeja kindlasti teab et soetasime omale mõni aeg tagasi auto. Kohutavalt palju raha me selle eest just välja ei käinud, seega saime kauba peale ka mõned "väikesed" vead. Mitte-funktsioneeriv konditsioneer, puuduv aknapesuvedeliku paak ja lekkiv roolivõimendi vedelik on nendest vaid mõned näited. Kuna järgnevatel kuudel tuleb meile teha üksjagu sõitmist ning idee keset kõrbe katkise auto kõrval nina nokkimisest ei tundunud just eriti meelitav siis otsustasime võimalikult palju nendest vigadest enne minekut elimineerida. Nii vurasimegi kõik neljakesti ükspäev Perthi ühe suvalise autoparanduse uksest sisse ja palusime end auto toimimismehhanismide alaseid võhikuid veidi aidata. Mehhaanik juhtis meie noortele omase hajevil tähelepanu ka asjaolule, et lisaks eelpoolnimetatud vigadele lekib meie autost ka suhteliselt tugevalt bensiini ning meil kui pealtnäha lähiajal suitsiidi mitte plaaneerivatel noortel oleks vast targem mitte sellises korras oleva autoga mööda linna ringi vurada. 2 tundi ja 100 dollarit hiljem olime tagasiteel koju, kaasas teadmine, et bensiini me enam ei leki ning ülejäänud asjade korda tegemine maksaks meile umbes sama palju kui me selle auto eest üldse esialgu maksime. Kerge pettumusega valisime telefonil selle vennikese numbri kes meile selle auto müüs ja selgitasime ärritunud tooniga mis me temast ja tema müüdud pannist arvame. Meie õnneks vedeles tal aga veel üks samasugune auto varuosateks müümiseks hoovi peal ning ta pakkus välja plaani, et me viiks auto järgmisel päeval tema juurde ning ta parandab ise need vead tasuta ära.

Järgmisel päeval läksime meie Harry ja Jaanika kahekesti siis tema juurde ning pikemalt rääkimata ulatas ta meile oma isikliku Suzuki Samurai võtmed ning lubas helistada kui meie auto valmis on. Auto oli loomulikult erinevalt meie Fordist manuaalkastiga ning ehkki paar esimest korda oli pisut kentsakas vasaku käega käike sisse lükata, saime selle imemasina opereerimisega siiski suurepäraselt hakkama ning kaua polnud vaja ka mõelda kus kohas Perthis kõige parem paari tundi aega veeta on. Mõni aeg hiljem vesipiibu kohvikus istudes saime sellelt samalt vennikeselt kõne, et võime autole järgi tulla. Kohalejõudes selgus, et ta oli parandanud roolivõimendi vedeliku lekke, lisanud aknapesuvedeliku paagi ja visanud pagasiruumi teise auto pealt ära maha kooritud konditsioneeri, mille vahetamisega ta ise hakkama ei saanud aga mille olemasolu teeks meil selle parandamise kindlasti oluliselt odavamaks. Tänulikkus südames istusime autosse ja vurasime lähedalasuvasse supermarketisse ostlema. Kui poest auto juurde tagasi jõudsime selgus, et roolivõimendi vedelikku lekib nüüd rohkem kui enne. Mis seal ikka, taas kõne vennikesele ja 10 minuti pärast olime tema hoovi peal tagasi. Torkisime ja tihendasime siis seda lekkivat kohta koos ja lõpuks jõudsime isegi suhteliselt rahuldava tulemuseni: umbes 1-2 tilka minutis. Nüüd peame lihtsalt korra või kaks kuus seda vedelikku lisama ja ongi ok :)

Taas põrutasime tänutundega südames sealt hoovist minema, seekordseks sihtkohaks pitsabaar, kust lootsime leida abi meid valdavale hundiisule. Pool tundi hiljem, kui kõhud pitsat täis, avastasime, et lekime taas ja seekord uuesti umbes sealt kus meil esialgu bensiini lekkis. Lähemal uurimisel aga selgus, et vedelik mida me lekime ei haise üldse bensiini järgi. Tegelikult ei haisenud see üldse mitte millegi järgi. Ragistasime siis mõnda aega päid, et mis asi see olla võib kuniks lõpuks tabasime ära, et tegu ei ole mitte millegi muu kui aknapesuvedelikuga :) Lihtne test kinnitas meie kahtlusi - salongis aknapesuvedeliku kangi tõmmates ei lennanud klaasile mitte essugi. Põhimõtteliselt oli vennike oma mehhaanikuvõimeid selgemast selgemini tohutult üle hinnanud ja praktiliselt terve päevaga meie autol mitte kui midagi paremaks teinud :)

Paar päeva hiljem võtsid poisid ette operatsiooni "Aknapesuvedelik". Selle käigus õnnestus neil isegi vesi esiaknale lendama panna, tagumine aken peab aga kahjuks leppima sellega, et teda pestakse peatudes. Kui operatsioon oli edukalt lõpetatud tegime vahepeal ühe kena eine ja leppisime kokku, et läheme kohalikku tammi juurde päikeseloojangut vaatama. Istusime siis neljakesti autosse ja keerasime võtit aga auto vana sindrinahk lihtsalt keeldus käivitumast. Pärast hoolikat kaalutlemist otsustasime, et asi on immobilaiseris. Kui olime proovinud kõike mis pähe tuli siis ei jäänud muud üle kui pöörduda abi saamiseks auto kasutusmanuaali poole. Kui ka sealsed juhtnöörid meie kaunile Fordile hääli sisse ei toonud, hakkasime mööda karavanparki ringi käima hinges lootus, et leime mõne samasuguse auto omaniku ja küsime temalt nõu. Samasuguse auto omanikke me kahjuks ei leidnud ent tänu hakkajale Annele mobiliseerisime poole karavanpargi jagu ehitusmehi kes üks kreisima ideega kui teine lagedale tuli ja sellega noortele eesti tüdrukutele muljet avaldada proovisid. Vahepeal oli muidugi täiesti pimedaks läinud ning kui üksi nende idee vilja ei kandnud, siis ronisid paar venda suitsud ees auto alla, välgumihkel valguse saamiseks ühes ja mutrivõti starteri peksmiseks teises käes. Oleks meil sel hetkel veel bensiini lekkinud, oleks see õhtu võinud päris mitme inimese jaoks võinud suhteliselt halvasti lõppeda aga õnneks oli mehhaanik Perthis lekke korralikult sulgenud ja suurt pauku ei järgnenud. Kui mitte-milleski-süüdi olev starter oli juba mutrivõtmega paar korda üle tahi saanud, avastasime aknapesuvedeliku paagi alt ühe ebakorrektselt ühendamata juhtme, mille korralikule ühendamisele järgnes kenasti toimiva starteri hääl ning mootor viimaks käivitus. Tänasime mehi viisakalt eimillegi eest ja otsustasime, et läheme päikeseloojangut mõni teine päev vaatama. ´

Päikeseloojangut pole me siiamaani vaatama jõudnud küll aga käisime ükspäev tammi juures piknikul. Siin Lääne Austraalias on omavalitsustel väga kena komme oma haldusalal asuvatesse parkidesse üldkasutatavad grillid paigaldada, seega säristasime endale hoolega head paremat, taustaks maaliline loodus ja võimas tamm, kust muideks tuleb ka kogu Harvey joogivesi. Päeva krooniks said pannkoogid, mille olime eelnevalt kodus valmis küpsetanud. Sinna peale oli meil panna lähedalt Winery`st soetatud 16 aasta vanune! moos, mida muidu viinamarjade kasvatamise ja veini tegemisega tegelev jutukas Sloveenia naine hobi korras vana retsepti järgi teeb. Ei teagi kas me kunagi varem midagi nii ammu valmistatut söönud oleme. Aga paganama hea moos oli!!!

Järgmisel nädalavahetusel kui olime kindlalt otsustanud paariks päevaks Perthi minna ja helistasime oma vanale heale sõbrantsile Kerlile et öömaja paluda, selgus, et ta oli end natuke aega tagasi paariks nädalaks meie lähedale viinamarja kasvandusse tööle sebinud. Loomulikult tegime siis oma plaanid ümber ja kutsusime ta hoopis meie kaunist elamist kaema. Üks asi viis teiseni ja õhtu lõppes sellega, et Kerli veetis öö meie kauni karavani kauni köögi mitte nii kaunil pörandal madratsi peal põõnutades. Selsamal päeval tegime muide ka suuremat sorti väljamineku ja ostsime endale autosse Tom Tom´i navigatsiooniseadme. Esialgu mõtlesime seda suuremat sorti kulutust mitte teha, ent kui elektroonikapoe müüja juhtis meie tähelepanu asjaolule et praegu on neil sellele konkreetsele masinale soodupakkumine ning lülitas efektse käeliigutusega sisse eestikeelse demo, kus Aarne Üksküla häälega meesterahvas juhiseid loeb, olime kõik aparaadist vaimustunud ja meie kukrud avanesid nagu võluväel. Igatahes viisime selle vangerusega oma äraeksimise võimaluse miinimumini ning ehk toob see seadeldis meile ajapikku ka mõtetult ringisõitmisele ja vaatamisväärsuste otsimisele kuluva bensiini kokkuhoidmise näol tagasi ka osa seadeldise ostule kulunud rahast.

Vaatamata tõsiasjale, et seekordne postitus juba kilomeetripikkuseks on veninud ei saa rääkimata jätta ka päevast kui Harry ja Margus Pethis matkavarustust ostmas, Anne ja Marguse rattaid müümas ja Margusele uut rüperaali ostmas käisid. Ahjaa unustasime enne mainida, et Margus vana nisanäpp suutis oma läptopi nii õnnetult vastu maad visata, et too nüüd päris tuksis on. Parandamine oleks vähemalt siin Austraalias läinud kallimaks kui uue ostmine, seega tahtis ta Pethist ühe korraliku kasutatud raali enesele soetada millega ülejäänud reis vastu pidada. Ratastega läks meil lihtsalt - need leidsid meie Perthi eestlastest sõprade näol endale toredad uued omanikud.

Läpakaga läks ka suhteliselt hästi, leidsime ühe toreda India mehe kes oma 3 aastat vana IBM meelsasti Margusele sobiva summa eest oli nõus loovutama. Kõige toredam hetk juhtus muidugi siis kui Margus lähedal asuvate pangaautomaatide kohta küsis, et raali eest tasumiseks raha välja võtta. Mees vastas naeratus näol, et pole probleemi tal saab kaardiga maksta. Tema juures KODUS! Selgus, et mees oli enne pidanud kulleriametit ja tal oli igaks juhuks alati kaarditerminal kaasas. Igatahes päris vahva lugu... Kui kõik muu oli tehtud siis hakkasime lehtedest ja internetist kasutatud matkavarustust otsima. Meil oli vaja telki, madratsit, matkapliiti ja invertorit. Viimane on siis selline asjapulk, millega saab telefoni, läptopi jne auto sigaretisüütajast laadida. Esimesena helistasime ühele kutile kes müüs suht odavalt kaheinimese telki. Sinna jõudes ja telki püsti pannes küsis sama kutt nagu muuseas, et ega meil muud matkavarustust vaja ei ole. Muidugi on vastasime meie ja selgu et vend müübki laatadel ja messidel matkavarustust. Seega saime tema käest kõik vajaliku varustuse, suhteliselt odava hinna eest ja mis kõige parem - kõik on täiesti uued ja korralikud asjad. Ainsa atribuudina ei olnud tal invertorit aga selle jahile soovitas ta meil mõnda elektroonikapoodi minna. Pidavata suhteliselt levinud ja odav asi olema. Eks me siis järgmine kord vaata kui elektroonikapoodi satume...

Veidi edasistest plaanidest ka - nimelt järgmisel kolmapäeval on meil viimane tööpäev. Siis pakime siin Harvey´s oma kodinad kokku ja põrutame veel mõneks päevaks Perthi. Seal teeme oma Pethis leitud sõpradele veel viimase suure kalli ja läinud me olemegi. Plaan on siis sõita mööda Austraalia lõunaserva Idakaldale välja - vaadata üle Sydney ja Melbourne ning hakata siis vaikselt mööda Idakallast üles Darwini poole tüürima. Linnulennult on reisi pikkuseks umbes 8000 km aga kindlasti tuleb see tegelikult palju pikem sest nii palju on kohti kust tahaks läbi sõita. Loodame ainult et auto vastu peab. Vahepeal ilmselt peatume siin-seal, et nädalake tööd teha ja bensiiniraha koguda ning siis jälle edasi. Mis siis saab kui ükskord Darwinisse kohale jõuame...ei teagi täpselt aga vähemalt on seal soe. Siin Austraalia allosas hakkab vaikselt talv tulema ning päevased keskmised temperatuurid hakkavad juba alla 30 kraadi kukkuma. Tahame ikka sooja tagasi, kes siin nii külmas ikka elada suudab :)
Head kevade algust kõigile!