Roadtrip vol 2

Kolmapäeva (08.04.09) varahommikul tõusime maruvara, sest teadsime, et taaskord ootab meid ees üks kaunis (ja) teguderohke päev. Esimese asjana pärast kohustuslikku hommikukohvi ja tuunikalavõikusid võtsime suuna Cape Leeuwini majaka poole. Tegime seda sellepärast, et olla omaeneste eestipäraselt sinakashallide silmamunadega tunnistajaks kahe suure tegelase armutule võitlusele, mis teadaolevalt on kestnud juba tuhandeid aastaid. Cape Leeuwini näol on siis tegu kohaga, kus India ja Lõuna ookean omavahel pauguga kokku löövad. Meie suureks kurbuseks sattusime meie sinna siis kui ilm oli suhteliselt ilus ja tuulekene väga tasane. Räägitakse, et tormisematel päevadel saavad pealtvaatajad tõeliselt majesteetliku spektaali osaliseks, kuidas kaks kanget ookeani oma massiivseid hiidlaineid teineteise vastu sõtta saadavad justkui kindralid sõjatandril etturitehorde. Meie saime igatahes ka vaikse ilmaga sellise fiilingu nagu oleksime millegi suure tunnistajateks - Jaanikale ja Annele mõjus see koht lausa mediteerima panevalt :)


Teine pilt mis antud jutukest illustreerib pole siia üles laetud sugugi sellepärast, et sind siit lehelt ära ajada - oh ei! Nimelt kuuluvad need kaunilt karvased ja kõverad jalad ühele loo autoritest (hea lugeja võib ise pakkuda kummale) ja nad on pildi tegemise hetkel paigutatud umbes nii, et vasakpoolne leotub Lõuna ookeanis ja parempoolne India ookeanis.

Pärast Cape Leeuwini külastamist tegime tutvust lähedal asuva idüllilise linnakesega mis kandis nime Augusta. Linnakeses oli küll kõik nagu olemas aga samas nagu midagi erilist seal vaadata ka ei olnud seega veetsime enamuse sealoldud ajast kohalikus Telecenter´is internetis surfates. Sealsamas sai muide üles laetud ka meie eelmine postitus, mille sina armas lugeja juba kindlasti piltlikult öeldes ribadeks oled lugenud :)

Nagu paar lõiku tagasi juba mainitud sai oli ilmataat tol päeval Edela-Austraaliat suhteliselt kauni päevaga õnnistanud ja nii oligi justkui kogu reisiseltskonnale arutamatagi selge, et järgmiseks sihtkohaks saab olema mõni lähedal asuv supelrand. Nii jõudsime kohta nimega Cosy Corner. Ei osanud keegi meist isegi ette kujutada, et leiame oma seniste rännakute ühe kauneima ranna. Valge liiv, heleroheline vesi - kõik oli justkui paradiisis, kuniks hakkasime omi kuumi kehasid otsustavalt vee poole vedama ja avastasime oma suureks üllatuseks, et kohe kalda lähedal ca põlvini vees ujuvad ringi nii umbes poolemeetrised kalakesed, seljauimed või sabad (me ei tea siiamaani) eputavalt veest väljas. Mõnda aega neid liivalt turvalisest kaugusest jälgides saime aru, et ilmselt eelistaksid nad oma menüüs näha keskmisest korpulentsema Harry asemel hoopis kalda ääres kasvavaid oluliselt väiksema kalorisisaldusega vetikaid. Keegi ei soovinud meist aga seda riski võtta, et need pealtnäha suhteliselt ohutu välimusega kalakesed äkki haipoegadeks osutuks ning nende "väike" 5 meetrine ema meile keset jahutava vee nautimist selja tagant ligi ujub ja" pisut" kannist näksab. Ühesõnaga piirdusime vaid mõne kiire keha vette kastmisega, et päike meid päris oimetuks ei kuumutaks.

Öömajale läksime samasse kohta kus eelmiselgi korral ehk siis Hamelin Bay karavanparki. Kasutasime ka sama trikki mis eelmisel õhtul, et vurasime nimme alles siis kohale kui reception kinni ja hommikul põrutasime enne selle avamist teele. Raha sai jälle kahe eest makstud ja vähemalt meie süümekaid ei tunne, sest pooled meist magavad ju autos ja kasutame alati vaid ühte telgikohta.

Neljapäeval (09.04) alustasime oma autoreisi esimest pikemat ittasõitu Albany poole. Tegu siis enam-vähem viimase suurema linnakesega enne 3000 km kaugusel idas asuvat Adelaide´i. Esimesena peatusime ühes rahvuspargis, mille peamine turistimagnet on lisaks lummavatele vaadetele ja kaunitele metsadele 75 meetri kõrgune puu Bicentennial Tree, mille kõrgustesse ulatuvasse latva saab iga hulljulge soovija mööda selleks spetsiaalselt tüvesse löödud metallvaiasid ronida. Esimene platform, kus ronijad said pisut hinge tõmmata ja vaadet nautida oli ca 25 meetri kõrgusel. Kui alt tundus see platform suhteliselt madalal olevat, siis ise puu otsas turnides oli 25 meetri kõrguselt vaade alla juba pisut hirmujudinaid tekitav. Lisaks sellele väsitas see ronimine lihased päris kenasti ära, nii et isegi praegu päevi hiljem blogi kirjutades annavad autorite tuhara ja reielihased veel pisut tunda :)

Kõike eelpoolnimetatut trotsides käisid aga poisid ka päris puu ladvas ehk siis 75 meetri kõrgusel ära. Vaade oli küll võimas aga hiljem taas maa peal olles pakkus suuremat rahuldust tõsiasi, et tipp ikka vallutatud ning instinktiivsele kõrgusekartusele taas kerge ninanips antud sai.



Järgmisena jäi meie teele selline põnev asutus nagu Lavender-Berry Farm, kus kohtusime oma mäletamist mööda esimest korda elus selliste elukate nagu alpacadega. Näevad välja umbes midagi sellist nagu kaamli ja eesli ristsugutis (võimalik, et ongi). Kõige toredam asjalugu oli muidugi see, et üks nimetatud loomakestest oli meie arusaamist mööda albiino. Täiesti pigmenditu ja siniste silmadega olend. Kuivõrd tihti avaneb inimestel võimalus oma silmaga näha ja oma käega katsuda mõnda sellist olevust kellest sa pole varem kuulnudki? Oletame, et mitte väga tihti... Kui tihti aga õnnestub varemkuulmatu loomakese albiinoisendit näha enne kui tavalist? Ilmselt oli see nüüd meie jaoks "kord-elus-moment" sest sellist asja enam kindlasti uuesti ei juhtu! Alpacad korralikult üle patsutatud ja pildikesed mälestuseks aparaati klõpsutatud läksime farmi sisse, kus lisaks tohutule kogusele lavendlilõhnalistele toodetele sai hea raha eest enesele ka igasugu maiustusi soetada. Premeerisime end kogu hommikupoolikul saavutatu eest suurte vahvlitäite jäätisega, mida nautlesime sealsamas kaunis kohvikuks ümber ehitatud verandal, kust avanes armas vaade kogu farmile.


Pärast farmikülastust tundsime et meil pole veel selle nädala puude otsas turnimise limiit täidetud ja nii suundusimegi sellisesse kaunisse kohta nagu Valley of the Giants(Hiiglaste org). Selle koha teeb eriliseks tõsiasi, et just sealt võib leida Lääne Austraalia kõrgemaid ja jämedamaid puujurakaid - tingle tree´d (kõdistavad puud). Veelgi erilisemaks teeb selle koha aga see, et nende puude latvade kõrgusel on igaühel kes on selle eest nõus välja kõhima umbes 65 krooni võimalik sooritada mööda spetsiaalselt selleks ehitatud metallist konstruktsiooni maaliline jalutuskäik - Tree Top Walk. Lisaks vaimustavale vaatele on selle koha üks peamisi müügiargumente ka veel see, et need eukalüpti perekonda kuuluvad kõdipuud peaksid inimese ihu pisut kihelema panema. No ei tea, kas asi oli vihmases ilmas või eestipäraselt tuimas ja paksus nahas aga meie kellegi ihu küll selle jalutuskäigu ajal kihelemismärke ei näidanud. Veel üks oluline osa kogu sellest elamusest oli pärast puude otsast alla tulemist jalutuskäik nende võimsate puude jalamite vahel ning isegi võimalus ühest puust ise läbi käija. Tree Top Walk´i näol on muide tegemist ühe Edela-Austraalia kuulsaima turismimagnetiga.

Pärast piltilusat jalutuskäiku vihmases metsas puude latvade kohal jõudsime viimaks väsinute ja õnnelikena Albany´sse. Ööbisime karavanpargis nimega Rose Garden Caravan Park ning taaskord kasutasime oma vana head maksame kahe eest trikki. Nüüd tagasi möeldes peame nentima, et tegelikult meil ikka roppu moodi vedas, et me üldse kõigil neil öödel karavanparkides eelneva broneerimiseta telkimiskohti leidnud oleme, sest eelpool kirjeldatud sündmuste toimumisajal olid munadepühad täies hoos ja kogu Austraalia karavaniarmaada oli pühadega seotud 4 järjestikuse vaba päeva jooksul tavapärasest oluliselt enam aktiivne. Lihavõtted muide on siin väga popid pühad ning Mr. Lihavõttejänku on Hr. Jõuluvana järel tähtsuselt vähemalt teine tegelane kõigist pühadega seotud müütilistest kodanikest.

Reedel (10.04) sõitsime esimese asjana selliste vaatamisväärsuste nagu Albany Blowhole´ide juurde. Blowhole on siis teadupärast selline augukene mere ääres kalju sees kust peaks laine ja kaljude põrkumisel aeg ajalt vett välja purskama. Meie sattusime sinna otse-kuramuse-loomulikult rahuliku ilmaga ja mingit veepurskamist nagu arvata võis ei toimunud. Küll aga tuli sealt august iga natukese aja tagant kõva sahmaks tuult. Tuule kiirus oli selline, et just dušši alt tulnud pikkade juustega preili oleks ühest paugust saanud oma juuksed kuivaks ja pealekauba veel sellise sonksi nagu eputavatel preilidel Shamtu reklaamides. Võib ilmselt öelda, et veel paar sajandit tagasi olid need looduslikud nähtused Austraalia esimesetele tibihakatistele kindlasti fööni eest.



Kui blowhole´idega oli kõigil isu täis hullatud, sõitsime veidi maad edasi vaatama lõunaookeani voolitud kunstiteoseid "The Gap" ja "The Natural Bridge". Nagu nimekesedki ütlevad on siis tegu vastavalt suure kaljulõhega ja loodusliku sillaga. Pildid räägivad siinkohal paremini kui andetud autorid kunagi tekstina edasi anda suudaks.
















Päevapoole sai veel külastatud sellist kohta nagu Albany windfarm, mis sisuliselt koosnes umbes viiest kuuest valgest tuulikust, justnagu Eestiski näiteks Kohtla-Järvel näha saab. Midagi vaimustavat me kahjuks ei näinud, küll aga tekitas põrutava emotsiooni infotahvlilt loetud lause, et toosama tuulepark annab Albany linna
elektrivajadusest ca 75%. Jaa Eesti rohelistel on veel pikk tee käija...

Õhtuks jõudsime sellisesse linnakesse nagu Esperance (kõlab nagu mõni Prantsusmaa kuurortlinn kas pole?...äkki ongi...). Igatahes Esperance kuhu meie jõudsime asub Lõuna-Austraalias ja on väga ilus koht. Ööbima saime kämpingusse nimega Pink Lake Tourist Park. Pärast selgus, et meil jälle joppas ja saime peaaegu viimase platsi. Paar venda saadeti peale meid ukse pealt tagasi Omanikule sai seekord küll öeldud, et meid on 4 aga pärast kokkulepet, et pooled meist dušši alla ei lähe ja kasutame ainult ühte telgiplatsi, maksime taas vaid kahe inimese eest. Seekord oli tegu meie senise Perthist Idakaldale sõidu ühe toredaima karavanpargiga. Julgeme igatahes seda kohta soovitada kui keegi peaks sealkandis öömaja vajama.

Kui hommikusöök pintslisse pistetud, läksime laupäeva (11.04) hommikul Esperance´i avastama. Esimene peatus oli linnakese turismiinfo, kust saime suurel hulgal infot kohalikke vaatamisvääruste kohta ning teadmise, et Esperance reklaamib end kui Austraalia parimate randadega linn. Päris julge väide kas pole? Aga tegelikult pole tublid Esperance´i linnaisad seda väidet ka päris pastakast välja imenud, nimelt asub ses kaunis linnakeses kaunis rannakene nimega "Twilight Beach" (Videviku rand), mis valiti (jumal teab millise institutsiooni poolt) 2006 aastal Austraalia parimaks rannaks. Loomulikult ei saanud me seal käimata jätta ja nagu arvata võis oli tegu väga ilusa rannaga. Selle ranna erilisus seisnes peale tuhksuhkrust peenema ja valgema liiva selles, et sealt avanes üliilus vaade võimsale suure koopaga kivimürakale, kuhu poisid kohe pikemalt mõtlemata (nagu ikka) ka suuna võtsid. Paarsada meetrit krooli ja kohal nad olidki, kuid seda kuidas kivi otsast sinna koopasse saab nad isegi pikema ukerdamise peale välja ei mõelnudki. Sellegipoolest sai kivi otsast vahva 6-7 meetri pikkuse õhulennu ning pärast oli liival peesitades lihtsalt tore ühe käega parme mõrvates jälgida kuidas ka teised ullikesed koopasse ronida üritavad ja mõne aja pärast sellele ettevõtmisele käega löövad. Pärast mõningast päevitamist läksid autorid veel kahekesti mööda ca 40 km pikkust Great Ocean Drive´i sõitma, mis viis meid läbi pea kõigist kohalikest rannakestest. Leidsime oodatult, et peaaegu kõik Esperance´i rannad on tõepoolest väga kaunid, ühel neist on tehtud ka blogi alguses ilutsev pilt liival istuva võluvalt naeratava Jaanikaga.

Peale lõunat läksime veel ka kohalikku Jetty ehk siis eesti keeli muuli peale jalutama, et pisutki leevendada seda kurbust mis me hinge näris, et me nädalapäevad tagasi maailma pikimale puust muulile Busseltoni Jettyle parandustööde pärast patseerima ei pääsenud. Kahjuks polnud sellelt muulilt vaade päris see mida ootasime aga selle eest tegime seal sõprust muuli resident merelõvi Sammy the Sealioniga, kelle andekad poosid liival peesitades ka mõnele meist pisut leboisu peale ajasid.

Õhtuks vedasime end tagasi Pink Lake Tourist Parki, kus seekord avastasime, et seal on ka külaliste sportimisvajaduste rahuldamiseks olemas ping-pongi laud. Õhtu möödus aastatetaguseid pinksilööke oma hallidest ajurakkudest meelde tuletades.


Järgmisel päeval ehk siis pühapäeval (12.04) me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime ja siis kui meil kõigil oli sõitmisest ilgelt kopp ees, siis sõitsime veel paarsada kilomeetrit. Tee peal nägime ka muide kaamleid kõrbes ringi tuiamas, kes mõningas tuututamise peale olid nõus ka ümber pöörama ja fotokaamerale poseerima.

Ainsa vaatamisväärsusena võiks heale lugejale välja tuua Nullabori kõrbesse ehitatud teelõigu, millel pikkust kokku 146,6 km ehk 90 miili ja mis terve selle aja jooksul on täiesti sirge. Täpselt niii armas lugeja, me sõitsime läbi tee mis oli peaaegu 150 km ehk pikema maa kui Tallinnast Pärnusse absoluutselt ilma igasuguste kurvideta. See tee kannab nime "90 mile straight" ja on meie teada kindlasti Austraalia ning ilmselt ka kogu maailma pikim sirge asfalteeritud teelõik. Jah täpselt nii huvitav meie päev oligi, et suurim vaatamisväärsus terve päeva jooksul oli sirge teelõik :) Põnev, põnev...

Tudile saime sellisess kohta nagu Cocklebiddy. No oli see alles pärapõrgu! Terve asula koosnes bensiinijaamast ja selle kõrval asuvast karavanpargist. Ümberringi oli tükk maad punast liiva, tuul vihises nii mis hirmus ning üleüldse oli kuidagi kõhe olla seal. Tagatipuks ei käivitunud hommikul meie auto - aku oli täiesti tühi ja võtme keeramisel kostis ainult mingi haledavõitu kääuuu, käääuuu, käääuuuuuu. Nagu stseen õudusfilmist kas pole - neli noort lähevad roadtripile ja hommikul ärgates ei lähe enam auot käima. Ühtegi teist asulat lähema 200 km raadiuses ei ole ning mobiililevist võivad naiivsemad vaid unistada. Lugu lõppes meie jaoks siiski õnnelikult, andsime akule paar minutit kogumiseks aega ning varsti olidki meie Fordil taas hääled sees. Konksuga mustas vihmakeebis mõrvamishimuline mees, kes meid põõsast piilus jäi seekord pika ninaga :)

Esmaspäeval (13.04) ja teisipäeval (14.04) tegelesime taaskord meie kõigi meelistegevuse (tervitaks siinkohal kõiki Meeliseid kes seda blogi loevad) ehk siis sõitmisega. Nende kahe päevaga kärutasime maha umbes või täpselt 1440 kilomeetrit mööda igavavõitu kõrbeteid, kus iga kilomeeter söögiisu tekitavate roadkillidega palistatud ning kus juhi jaoks ainsateks ärkvelhoidjateks olid vastutulevatele autodele lehvitamine (nii on kõrbes kombeks) ning jälgimine, et kängurud tee peale auto ette vabasurma ei hüppaks. Tee äärsed suuremad vaatmisväärsused olid Eucla liivadüünid, mis kõlavad huvitavamalt kui tegelikult olid ning dingod. Need näljaste nägudega hundihakatised üritasid meile esmaspäeva lõunapausil vorstipaki pärast kambakat teha. Ei olnud midagi nii, et käsikädessa kuljemme... nagu üks samanimeline põhjanaabrite ansambel kunagi laulis. Samas mõistsime alles napilt enne ärasõitu kui näljaste loomakestega tegu kui nad meie auto kapotilt putukalaipu lakkuma hakkasid. Kahju kohe hakkas...

Esmaspäev vastu teisipäeva ööbisime sellises linnakeses nagu Ceduna, kusjuures hommikul autot käivitada üritades taas vastuseks vaid käu-käu saades otsustasime lõpuks kohalikust autopoest abi paluda ning nüüd vuramegi ringi tuttuue akuga ja auto käivitub alati esimesel korral (ptüi-ptüi-ptüi). Täna on kolmapäev (15.04) ja oleme lõpuks õnnelikult Adelaide´is. Esimese asjana tulime kohe siin internetti, et oma pikk pikk pikk postitus sulle armas lugeja lugemiseks üles panna. Nüüd aga lõpetame me kirjutamise ära ja sellest mis meil edasi toimub pead lugema juba järgmisest postitusest.

NB! Heale lugejale teadmiseks ka pisutstatistikat - nimelt praeguseks oleme oma roadtripil läbinud üle 4200 km.

PS: Head lugejad kirjutage ja joonistage meile kommentaaridesse ka lugusid Eesti elust.