ROADTRIP!!!!!

Nagu hea lugeja kahtlemata teab, on meie isamaalt eemalolek pakkunud meile seni suurel hulgal erinevaid seiklusi ning üldse olnud marutore... Vaatamata sellele on loo autorid kindlad, et nüüd on selgemast selgemini jõudnud kätte aeg kui hakkame liikuma meie senise reisu kõige huvitavamate ning meelierutavamate läbielamiste suunas. Jah nagu tubli lugeja kindlasti teab - meil algas ROADTRIP !!!..

Esialgu siis pisut meie reisist üldiselt:
Meil on 4 reisumeest/naist - autorid Jaanika ja Harry ning meie sõbrad Margus ja Anne.
Meil on auto - 1995 aasta väljalaskega, 4 liitrise mootoriga janune, ent samas meeletult mahukas Ford Falcon, mille küljest oleme loodetavasti nüüdseks elimineerinud igasugused veapisikud (peale konditsioneer lekke) ning mis peab terve meie sõidu ajal suurepäraselt vastu. Viimase väite peale saab rüperaali toetav puulaud igaks juhuks kop-kop-kop paar vopsu ning ptüi-ptüi-ptüi lendab üle vasaku õla paar tilka sülge.
Meil on plaan - jõuda lähima paari kuu jooksl Austraalia põhjapoolseimasse "suurlinna" Darwinisse, kuid seejuures alustada oma sõitu siit läänekaldalt Perthi lähistelt, sõita läbi Austraalia lõuna, ida ja pool põhjakülge ning näha, kuulda, tunda, maitsta, haista kõike mida meie teele jäävatel kohtadel meile pakkuda on. Linnulennult on tegemist ca 8000 km pikkuse sõiduga - meie aga teatavast oma kullakalli Falconiga (tõlkes: kotkas) kahjuks linnu kombel lennelda ei saa ning peame leppima sõitmisega. Loomulikult ei lähe me ilmselt alati ka kõige otsemat teed pidi, sest tahame läbi käija kõik suuremad ja väiksemad vaatamisväärsused mis meil sellele teele (või tee lähedale jäävad) Seega lõvi julgusega südames võime väita, et tegemist saab oma üle 10 tuhande läbitud ja seiklusi täis kilomeetriga olema meie senise noore elu pikim roadtrip või siis eestipäraselt autoreis.

Nüüdseks on juba mõned päevad meie toredast sõidust seljataga ja jagaksime sinuga meie seniseid tegemisi. Lugeja lahkel loal alustaksime siis neljapäevast kui oli meie viimane tööpäev Harvey Fresh´is kui konteineriladujad ja piimanaised. Kuna poistel oli tegu viimase päevaga siis otsustasid nad õige pisut ulakad olla ja erivärviliste karpide tehnikat kasutades konteineriga oma Singapuri kolleegidele sõnumeid saata. Ehkki nende noortes ja maru rikutud peadest jooksid esiagu läbi ainult väga ulakad ja ropud sõnumid otsustasid nad nende keerukuse ja pikkuse pärast asendada hoopis millegi tavapärasemaga "HI !" (tere) ja " :)" ehk siis naerunäoga. Kuivõrd kenad ja sümmeetrilised need sõnumid tulid ja kuivõrd leidlikud poisid olid jääb muidugi sinu otsustada armas lugeja :) Kui neil aga saabus kätte aeg oma õrna hingega ülemuse David´iga hüvasti jätta siis leppisid nad omavahel ettenägelikult varem kokku, et Margus embab teda eestimeheliku karususega niipea kui kui too pisaraid meie suunas purskama hakkab. Marguse karust embust aga seekorda vaja ei olnud, sest David pidas end terve hüvastijätu tseremoonia väga mehelikult üleval ja ilmselt purskas nutma alles siis kui poisid nurga taha kadunud olid.
Jaanika ja Anne tööpäev läks aga tavapärast rada mööda piima pakke pururstades ja jogurtiliinil rassides. Oma toredalt Aafrika juurtega ülemuselt said nad aga saateks kaasa märkuse, et praeguse 20-30 töötaja asemel oleks tal tarvis kümmet eestlast ning tehas toimiks nagu õlitatult. Samuti sai kogu sletskond kaasa teadmise, et nende teeneid oodatakse iga kell ja kuupäev Harvey Freshi tagasi.

Reedel kui olime end korralikult tööst puhtaks pestnud ja välja maganud alustasime oma senisest kodulinnast Harvey´st roadtripiga. Asjad nibin-nabin autosse mahutatult ning elevus sees alustasime teed oma esimese peatuspaiga Perthi poole. Täpsemalt aga meie väga muhedate ja külalislahkete sõprade Triin-Liisi ja Kuno pesasse, mis meil eelmistest külastuskordadest juba väga koduseks on muutunud ning kus praktiliselt alati mingi seltskond eestlasi juba ees ootamas on. Seekord sattus siis sedaviisi, et koos võõrustajate ja autoritega sai meid kokku 11. Võõrustajad pakkusid külalistele ka muide üüratult maitsvat kartulisalatit ja just parajalt kibedat Viru Valget. Loomulikult tossas nurgas ka kogu aeg vesipiip. (Kus ei tossaks kui piip olemas ja Harry peol eks :)) Pidu sai väga võimas, mida tõendab ka tõsiasi et politsei ei käinud ukse taga mitte ühel vaid lausa kahel korral. Mõlemal korral oli auväärt korravalvurite külastust motiveerinud asjaolu, et peokutsest ilma jäämisega oma nahavärvi kadeduse värvi rohelise vastu vahetanud naabrid olid tagasitegemise hoos politseisse helistanud ja liiga valju muusika üle kurtnud. Hommikul eelmisele õhtule tagasi mõeldes pidime nentima, et Maarja ja Rannapi esituses Rekkamehe lugu mängis küll "paar korda" päris häälekalt :)

Laupäevaks ehk tripi teiseks päevaks oli meil ammu paigas plaan hakata hommikul vara lõunasse Busseltoni linnakese poole liikuma. Varajasest tõusmisest ei tulnud loomulikult ka tugevamatel midagi välja ja kuna Triinu ja Kunni juurde kogunenud seltskonnaga oli marutore koos aega veeta lükkasime oma plaanid ööpäevakese võrra edasi. Esimese asjana läksime hoopis "hommikul" vene poodi, et osta seljankat, sprotte ja präänikuid. Siis tekkis Margusel idee viia kogu seltskond Perthi suurima jõe Swan Riveri kõrgetele kaljukkallastelt vette hüppama. Kui veel kohalejõudes olid hüppama minemas vaid Margus ja Harry, siis pärast esimesi hüppeid nägid teised kui mõnusa õhulennu end ca 10 meetri kõrguselt alla heites saab ja hakkasid ka ise ükshaaval kaljude otsast vette pudenema. Lõppkokkuvõttes hüppasime juba seitsmekesi ja nii mõnigi kodanik sai end hüppele sundides hakkama päris ennastületava teoga.Õhtul läks eelmisel päeval alustatud pidu edasi, seekordi niipalu rahulikumalt, et õnnestus sel õhtul austatud ja armastatud politsei visiite vältida Tänusõnad siinkohal pererahvale, tervitused peolviibinutele ja loodame teid varsti jälle näha! Kellu kui sa seda loed, siis loodame et sul nüüd enesetunne ikka parem juba :)

Pühapäeva lõuna paiku, reisi kolmandal päeval saime viimaks Perthist minema ja vurasime õnnelike ja eelnenud pidudest vähemõnnelike nägudega sellise linnakese nagu Busselton poole. Seal oli plaan paluda peavarju taaskord tuttavate eestlaste juures. Me teame, et oleme viimasel ajal liialt palju eestlastega suhelnud aga no mis sa teed kui neid tegelasi on lihtsalt kõik kohad täis :) Esimese pikema peatuse tegime pisut enne Bussetoni kus kamp (ca 12 pealine) eesti noori inimesi oli end ühte farmi sisse seadnud ja eelmisel nädalal nende tööandja poolt mõrvatud känguru kenasti nülginud, tükeldanud ja marinaadi pistnud. Ehkki känguruliha pole tavaliselt just meie esimmene einevalik, maitses liha seekord päris hästi - oli natuke vintske nagu ikka aga muidu täitsa (suhu) pandav. Öömajale saime Ingridi, Andrese ja Silveri juurde Busseltoni kesklinna.

Järgmisel päeval ehk siis esmaspäeval käisime tubli giidi Silveri eestvedamisel läbi suuremad ümbruskaudsed vaatamisväärsused. Esimesena käisime Busseltoni kesklinnas asuva maailma pikima puust muuli Busselton Jetty juures. Tegemist siis 19 saj ehitatud muuliga millel pikkust ca 2 km. Meie suureks pettumuseks oli enamus muulist aga parandustöödeks suletud. No krt küll muul seisab sama koha peal juba sajandeid ja paar päeva enne kui meie tuleme pannakse kinni. Pettumus missugune aga mis sa teed - elu on selline... Läksime siis hoopis vaatama sellist asjandust nagu Cape Naturaliste majakas. Kuna meie oleme veel rangema säästueelarve peal kui Eesti riik, siis me loomulikult endale 17 dollari eest poole tunnist ekskursiooni ostma ei hakanud ja hulkusime niisama majaka ümbruses. Sai tehtud päris paras kogus pilte, sest vaated merele ja tulekahjust räsitud metsadele olid vaimustavad

Edasi viis meie truu Falcon meid sellisesse kohta nagu Sugarloaf Rock.Nagu nimigi ütleb on tegu kivimoodustisega, seega ei osanud me keegi sellest erit midagi oodata aga kohalejõudes hingematvat vaadet imetledes saime selgeks et enne me sealt ei lahku kui iga kivimüraka otsast, igas suunas fotomasinasse pildikene jäädvustatud saab. Kuna kohati tegu lausa kalju mõõtmetega kivimoodustistega sai hoolega lihvitud oma kaljuronimistehnikat, mis loomulikult viis osadel meist kerge lihasvaluni järgmisel hommikul.

Et pooleteisetunnine kaljuronimissessioon meie viimasel ajal vähepäevitunud nahale suured higipärlid tekitas, otsustasime minna edasi kohalikku ilusaimasse randa - Yallingupi. Seal hullasime jahutavates lainetes ja jälgisime taamal riffi peal osavaid lainelaudureid. Õhtul kokkasime pererahvale tänutäheks kerge õhtusöögi ning veetsime aega petangi kuulikesi mööda aeda ringi loopides. Siinkohal tahaksime suuresti Ingridit, Andrest ja Silverit ja kohtumiseni põhjas!
Teisipäeval ehk reisu viiendal päeval jätsime Busseltoniga hüvasti ning läksime esimese asjana Bunburysse Swamp Parki kus oli võimalik näha ja toita erinevaid papagoisid, kakaduusid, öökulle, kängurusid ja isegi emusid. Eriti toreda elamuse saime sellest kui papagoide puuri sisse pugesime ja neid iseˇpargi vastuvõtust ostetud kuivtoiduga söötma hakkasime. Papagoid vallutasid meie käed, õlad ja pead ning julgemad neist kirjutest sulelistest hakkasid lausa selges kadedusehoos meilt päikeseprille eest ära kiskuma. Emud va pirakad linnud meile absoluutselt mitte mingisuguse intelligentse tegevusega silma ei paistnud ja kui aus olla siis tegelikult nendest silmamunast väiksema ajuga linnukestest midagi erilist ei oodanudki aga tore oli need elukad ka oma silmaga ära näha.

Järgmine peatus oli meil šokolaadivabrik nimega Margaret River Chocolate Factory. Seal sai oma silmaga kaeda kuidas see paksuks tegev saatanasigitis šokolaad valmib ja tekkis ka võimalus päris ilma rahata ise firma erinevaid šokolaaditüüpe proovida. Pärast 8ndat peotäit šokolaaditükikesi olime ennnast selgelt šokolaadist üle söönud ja kirusime seda paganama pruuni maiust maapõhja, sest vett olime võtnud kaasa selgelt liiga vähe ning meie magusast küllastunud maitsemeeled vajasid hirmsasti midagi soolast. Isegi Harry, kes tavaliselt kala eriti ei söö kurtis, et tahaks paar ampsu kilu saada :)
Kui šokolaadivabriku külastus edukalt seljataga läksime suvaliste siltide järgi umbes 300 m mööda teed edasi naaberettevõttesse, mis kandis sellist nime nagu Coward and Black Winery ja kus lisaks maru-maru-maruhapudele veinidele sai proovida ka suures valikus erinevaid moose, kastmeid, õlisid, juuste jne. Oma väikesed (Jaanika) ja suured (Harry) kõhukesed saime seal suurt hulka eelpoolnimetut proovides kenasti täis, rääkimata peast mis tühja kõhu peale paarist klaasist veinist juba kenasti ringi käima hakkas.

Piirkond kus praegu viibime - Margaret River on tegelikult kogu maailmas tuntud oma kvaliteetsete veinide poolest, mistõttu on terve see ala tohutult tihedalt usinate veinitehastega asustatud. Loomulikult on aga iga endast lugupidav veinitehas teinud oma tootmisruumidesse ka koha kus tavainimene maanteelt saab autoga sisse pöörata ja kogu müügil olevat toodangut ise tasuta maitsta/kaasa osta. Kui sa aga oled parasjagu säästurežiimil seljakotirändur nagu meie, kelle rahakotile on tavaliselt taskukohased vaid veinid mida müüakse ca 100 krooni eest neljaliitristes pakkides, siis pöörad sa sellest piironnast läbi sõites meeleldi paari erinevasse veinitehasesse sisse ja mekid mismoodi kvaliteetsed veinid ka maitsevad :) Tegelikkuses pole selline teguviis laialt levinud mitte ainult backpackerite vaid ka kohalike eakate seas. Nimelt on Austraalia pesnionärid vägagi aktiivsed karvanidega reisijad, kelle arvukad vabad päevad mööduvad erinevaid Austraalia osariike risti-rästi läbi sõites. Nende pesnionäride vaieldamatu lemmiktegevus peale karvanaparkides teiste pensionäridega bingo mängimise on Margaret Riveri laadsete piirkondade sadade erinevate veinitehaste külastamine ja nende tehaste kümnete erinevate toodangute maitsmine.

Et sa nüüd ei arvaks, et me terve oma reisu ainult mööda veinitehaseid käime, siis võtku hea lugeja enesele teadmiseks, et veel sama päeva õhtupoolikul seadsime me oma sammud sellise vaatamisväärsuseni nagu Lake Cave (tõlkes: Järvekoopas) kus pärast ca 600 trepiastet leidsime end ca 60 m sügavuselt maa alt avastamas võimsat ja igivana koobast, mille keskel laiutav järvekene meile tonnides silmailu pakkus. Vaid mõned üksikud pildid said sulle ka siia ülesse pandud, ehkki me klõpsisime oma truud fotoaparaati nii et sõrmed villis.

Õhtul jäime ööbima Hamelin Bay Caravan Parki, kus üks paarike sai magada telgis ja teine autos. Kuna saabusime õhtul kella kuue paiku ja reception oli juba kinni, siis valisime endale ise telkimiskoha ja hommikul maksime ainult kahe inimese eest (seda trikki me õppisime teiste eestlaste käest kes just hiljuti saabusid oma roadtripilt). Õhtul vaatasime oma esimest raodtripi päikeseloojangut rannas, tegime süüa ja keerasime magama, et järgmine päev jälle värsked olla.

NB! Blogi ülespanemise hetkeks oleme läbinud ca 1000 km.

Aga egas midagi hea lugeja tulistame sinu suunas automaadist kallisid ja musisid ja lubame võimalikult ruttu uued autoreisi muljed siia armetule blogilehele üles panna!