Viimased Austraalia elamused...

Ja ongi ta käes - aeg Austraaliaga hüvasti jätta. Käesoleva loo kirjutamise (mitte postitamise) hetkel istume me Jetstar'i lennul Perthist Singapuri. Lennumasina kapten on just "Seatbelt" tulukese välja lülitanud ja nüüd võib turvaliselt oma läpaka kotist välja kiskuda ja usinalt trükkima hakata. Lennuk on inimesi täis, jalaruumi on üllatavalt heldelt, Jaanika pea on asetatud Harry õlale ja alanud on suuremat sorti nokkimissessioon. Keskmiselt umbes üks kord iga kahe sõna kohta mis Harry oma pisikesse sülearvutisse toksida jõuab. (vahest isegi kord sõna kohta kui tegemist on sõnadega nagu nokkimissessioon või sülearvuti) Armas...
Ongi läbi! Meie ligi kaks aastat kestnud seiklus mille käigus tegime sellele maailma suurimale saarele põhimõtteliselt ringi peale on läbi. Kahju!

Viimased päevad siin Austraalias möödusid meil suhteliselt rahulikult. Esmaspäeva õhtul tegime Jaanika töökaaslastega väikesed joogid mängisime veidike pokkerit. Oli väga mõnus väike seltskond ja veetsime väga toreda õhtu, mille käigus nii mõnigi Jaanika ülemus pisar silmis Jaanikal jääda palus :)
Teisipäeval tegime rannas meie toreda Broome'i sõpsi Kelini karmide ent õiglaste juhtnööride (nali - ei olnud karmid juhtnöörid) järgi rannas ka väikese photoshoot'i et oleks veel viimased ilusad pildid mälestuseks Broome'ist ja Cable Beach'ist. Pildid said superilusad - aitäh Kelin!
Kella 14.00ks olime aga bookinud omale kaks kohta vaalavaatlus paadil, sest üks suuuuuur linnuke oli meil sellel Austraalia reisil veel to-do nimekirjast puudu. Loomulikult siis kohtumine maailma suurimate imetajatega. Kohe kui randa jõudsime oli selge et tol päeval olid ookeanijumalad pisut tigeda olemisega. Paat loksutas ikka päris korralikult ning see tegi Harryl olemise pisut kehvapoolseks. Ja nii juhtuski et kui vaalad end viimaks näole andsid hakkas enamus pardale kogunetutest usinalt pilte klõpsima, Harry aga hoopis üle ääre vaalu toitma :). Veel nägime ära suured-suured kilpkonnad ja isegi mereussi. Viimase elukaga oli veel selline lugu et hea et teda oma Austraalia reisi eelviimasel päeval nägime muidu oleks võibolla harvemini ookeanis ujumas käinud. Igatahes vaalad sai nähtud (ja toidetud) ja Jaanika jäi reisiga väga rahule, ainult Harry arvas, et ta oleks saanud tol pärastlõunal oma aega ja raha kuidagi teisiti otstarbekamalt kulutada.

Ja oligi käes kolmapäev ja aeg hakata lennuki peale sättima. Kompsud vaja kokku pakkida, sõprade ja endiste töökaaslastega viimased kallid teha ning kopsud veel viimast korda Austraalia õhku täis tõmmata. Ilmselt pole meil nüüd päris tükk aega siia maailma otsa asja... Lennuki peale saime probleemideta ja neile kes mõtlevad, et kas võttis silmad märjaks ka kui lennuk õhku tõusis siis ei, veetsime küll kaks toredat aastat siin aga kodu on ikka Eestis ja sinna minna pole kunagi kahju.

Kapten teatas just, et hakkame 15 minuti pärast maanduma ning see ajas Jaanika üles. Kahju mulle meeldib kui ta niimoodi mu õla peal tukub, tunnen ennast kuidagi kasulikuna.

Tsauka!