Oli üks kaunis laupäeva pärastlõuna Broome'is ning meie blogi peategelased istusid oma truu tumesinise rolleri otsas ning vihisesid nagu tuul kohalikku hipodroomi poole. Nimelt olime omale pähe võtnud, et enne Austraaliast lahkumist peame korra ära nägema ka kohaliku hobuste võiduajamise ehk siis ürituse mis oma populaarsuselt on siin Austraalias lausa omaette fenomen. Võiduajamine toimub korra nädalas laupäeviti ning uksed avatakse janusele ning panustamishimulisele massile juba kella 12 paiku päeval. Traditsiooniliselt lüüakse selle ürituse jaoks end nii üles kui üles on end üldse võimalik lüüa ja siis natuke veel ning too laupäev ei olnud mingi erand. Peab ütlema, et suhteliselt koomiline oli vaadata neidiseid mini-mini-mini kleitides ja vähemalt! 10 cm tikkkontsadega kruusateedel ja murulappidel baaride ja raja vahet tikkimas ning härrasmehi ülikondades Broome kuumavõitu kliimas liitrite kaupa higi eritamas. Ning nagu see poleks meile kahele plätude, lühikeste pükste ja maikadega varustatud eestlasele veel piisavalt meelelahutust pakkunud oli kogu see seltskond end meie üsna hiliseks (kella 15.00 paiku) üritusele sisenemiseks täiesti sassi joonud. Hirnumiseks pakkus kogu nähtav juba piisavalt põhjust niigi aga oli see alles siis kui me korra elus ka hobuste peale raha mängu panna üritasime kui me päris valjult naerma purskasime. Nimelt ei olnud mitte kellegil õrna aimu ka mida, kelle peale või millistel tingimustel nad panustasid. Kuna tahtsime oma elu esimese hobuste peale panustamise teha kasvõi mingisugustelgi loogilistel alustel ja mitte: "pane-selle-hobuse-peale-kelle-nimi-sulle-kõige-rohkem-meeldib" strateegiat kasutades nagu meile sõbralike kaaspanustajate poolt korduvalt soovitati siis üritasime omale paari minutiga pisutki seinal olevaid tabeleid omale arusaadavaks teha. 
Umbes viienda inimese käest saime teada millised numbrid tabelis tähistavad händikäpi ja panustasime favoriidi võidu peale (noh eestlast värk ikka kindla peale:). Õnneks meie suksu ka võitis (pildil nr 8) ja ko ning pärast töökaaslased imestasid et kuidas me ikka teadsime...:) oh neid aussiesid küll ikka, no ei ole kõige teravam rahvus maailmas. Igatahes rahad 4 kordistatud seadsime sammud baari poole et paar võidukat jooki teha ja leidsime eest Marini ja Gristo, sõbrad Jaanipäeva üritusest. Nemad meie jookides eest veel raha ka kuidagi võtta ei tahnud ja nii lahkusime tollelt ürituselt üsna õnnelike nägudega. Põhimõtteliselt maksti meile 4 õlle joomise eest 30 dollarit peale - polnud just halb pärastlõuna või mis?Läks mööda paar töist päeva ja leidsime end taas ühist töövaba hommikupoolikut nautimast. Kuna parasjagu midagi muud paremat pähe ei turgatanud siis otsustasime külastada linnast umbes 20 kilomeetri kaugusel asuvat mangofarmi "The Mango Place" .Teekond sinna ei kulgenud just erit lõbusalt kuna ilmataat oli otsustanud tollel hommikupoolikult meid üsna tugeva vastutuulega kostida. Nii me seal siis vuhises
ime tasapisi (ca 45 km/h) mööda maanteed mornide nägudega 110 km/h märkidest mööda ja kujutasime ainult ette kui mitmed meist tuhinal mööduvad sõidukijuhid meile nii mõttelist kui ka olgem ausad päris tavalist trääsa näitasid. Lõpuks jõudsime taeva abiga (nagu Sal-Saller, Pets, Margus ja Priit romu BMW-ga kunagi ammu Pühajärvele:) oma Mango farmi kohale ja lootsime, et kogu see kannatusterada end ka ikka ära tasus. Olime ikka naiivsed... koht oli sisuliselt paari müügiriiuli ning väikses kööginurgaga varustatud katusealune kus päris kange saksa aksendiga seljakotirändur meile väikese mangoveini degusteerimise tegi ning oligi kogu lugu. Ostsime siis endale suveniiriks paar pakikest mangoteed ning alustasime nördinud nägudega tagasiteed. Tuul meie õnneks vahepeal suunda muutnud ei olnud ning tagasiteel kujunes keskmiseks kiiruseks 75-80 km/h tunnis millega me ilmselt siiski mõne autojuhi fuck´i näitamise ära teenisime aga kindlasti kordades vähem kui enne.
Läks jälle mõni aeg mööda ja ostustasime et nüüd on aeg sealmaal, et peaksime külastama meie hotelli kõige uhkemat ja vaieldamatult romantilisemat restorani "The Club". Alustasime oma toredat õhtut Sunseti restoranis päikeseloojangu silmitsemise ja 4-ühe-hinna-eest-kokteilidega ning pärast pimeduse saabumist kolisime üle "The Club'i" õhtustama.
Esimese asjana asusime muidugi kohe hoolega jooke tellima ning peale oma valiku tegemist teatas kelner, et hotelli juht kes mõned lauad edasi samuti õhtusööki nautima oli tulnud tahaks meie veini meile välja teha.
Lubasime tal seda loomulikult teha:) Edasi tellisime söögid ning kui esialgu arvasime, et tegu on kohaga kus tellid eelroa, pearoa ja magustoidu ning ikka kõhtu täis ei saa siis umbes poole pearoa ajal saime aru kui rängalt me eksisime. Praed olid ikka suure mehe mõõtu ning meil võttis ikka tükk aega enne kui kogu selle maitsva toreduse taldrikutelt kõhuõõnsustesse paigutada suutsime. 
Magustoiduks väike kohvi, jäätis ja Frangelico liköör ning kõige kallimalt kõige magusam musi. Kui arve maksmiseks läks avastasime et meie arvele oli "unustatud" lisada kõik joogid, magustoit ning söökide pealt tehti 50% soodustust. Ühesõnaga oleks too ülitore õhtu pidanud meie pangakontot vähendama üle kolmesaja dollari aga pääsesime lõpuks 76-ga. Elagu tutvused!:)
Ja elagu sina ka hea lugeja et viitsisid ei-tea-mitmendat-korda-juba siia lehele surfata ja meie tegemiste kohta lugeda. Tule varsti jälle sest järgmine postitus on meil juba põhimõtteliselt poolvalmis.PS: Homme täpselt 2 nädala pärast lendame Austraaliast minema... Ei teagi kas nutta või naerda...?
No comments:
Post a Comment