Aga kuna Austraalia kohta saad sina meie kullakallis sõber nüüd ikka pikalt lugeda siis kasutaksin veel viimast korda juhust mitte Austraaliast kirjutada, vaid kirjeldaksin enesele omases kummalises stiilis meie eelmise nädala sündmustest Bangkokis ja Singapuris. Vaid minutid pärast oma eelmise postituse internetti riputamist, kus muuhulgas kirjutasin et saame kokku Jaanika sõbranna Iviga, astus Ivi kottide all lookas meie hosteli stiilsesse vestibüüli ja temast sai kolmas eestlane, keda meil oli au oma rännakutel kohata. Kui Ivi oli ka oma toa kätte saanud põrutasime kolmekesi Bangkoki avastama. Meie hostel oli suhteliselt samas kandis kui eelmiselgi korral Bangkokis peatudes, seega oli kant meile juba tuttav ning näitasime nüüd ka Ivile kõike seda, mida eelmisel korral ise avastanud olime, saatjaks sellelgi korral kummaline ja mitte väga meeldiv aroom. Kõik need kolm päeva, mille kolmekesi koos Bangkokis veetsime olid meie saartel veedetud päevadega võrreldes väga tegusad. Esimesel päeval tutvusime meie hosteli ümbrusega, teisel päeval aga sõitsime Skytrainiga pisut kaugemale, et ka ülejäänud Bangkoki oma seal veedetud lühikese aja jooksul sisse ahmida. Ja kuidas me veel seda ahmisime :) Tänu ühele toredale kohalikule mehele, kes ilma igasuguse küsimiseta meile pikalt tänaval seletas, et tol päeval oli riigis püha ja kõik nii kohalikud kui turistid olid oodatud linna suurimaid templeid külastama. Sealjuures kostitas ta meid teadmisega, et tuk-tuki juhid, keda linnapeal mustmiljon ringi tuuritab, teevad tol päeval sõitu nendesse pühadesse majadesse vaid võileiva hinna eest. Ja ma mõtlen tõesti võileivahinna eest ehk 3 eeki nägu :)
Mõeldud-tehtud, haarasime tänavalt tuk-tuki ja käisime läbi imeilusatest templitest, külastasime kuldset seisvat Buddha kuju, millel kõrgust ca 45 meetrit ning tuk-tukijuhi suureks rõõmuks lasime end läbi sõidutada ka kahest ehtemüügi poest. Seal oli turistidel võimalik endale odavalt ehteid soetada ja tuk-tukijuhil endale turistide sinna meelitamise eest 5 liitrine bensiinitšekk saada.
Päeva viiimase peatuse tegime Bangkoki kuldse mäe juures, kuhu otsa nii Jaanika kui ka Ivi ronisid juba tuliuute ja kaunilt päikese käes sillerdavate kõrvarõngastega. Mäe otsast avanes väga ilus vaade Bangkoki linnale ja pidime ikka tunnistama, et see linn on paganama pirakas. Suur oli aga meie üllatus kui mäe otsast alla tulles oli meie tuk-tuki juht minema põrutanud - vaatamata tõsiasjale, et meie oma kukrut tema suunas veel kergendanud polnud. Mis seal ikka - tänud tasuta sõidu eest vennas mõtlesime kui uue tuk-tuki peale ronisime. Tol õhtul käisime veel ka Bangkokis ja Tais üldiselt suhteliselt legendaarset ping-pong showd vaatamas. Kes teab, mis see on, see teab ja lahti seletama me seda siinkohal ei hakka. Võime ainult öelda, et polnud just show, kus kaks meest mängisid lauatennist. Viimasele õhtul pani aga meie toredale Tai reisile ilusa punkti üks suuuuur elevant, kes meile keset kõige rahvarohkemat jalakäijate tänavat vastu jalutas. Ütleme, et ilmselt iga teist inimest oleks see ehk veidi rohkem liigutanud aga oma kuu aja jooksul Tais üllatume sihukeste sündmuste peale üha vähem. Tais ju ikka juhtub...
Järgmisel hommikul pakkisime oma kodinad kokku, sõime hommikust ja põrutasime lennujaama, kus meid ootas kannatamatult üks tore lennumasin, et meid Singapuri viia. Lend kestis ainult kaks tundi ja Singapuri saabudes üllatas meid eriti lahe ja eriti suur lennujaam, kust ei puudunud terminalide vahelt sõitvad skytrainid, tasuta kinod, hotellid jne. Pakuti muide ka tasuta bussiekskursiooni mööda Singapuri linna nendele, kellel oli järgmisel lennuni aega vähemalt 5 tundi. Meil oli (jep arvasid ära!) 4,5 tundi lennuni aega, seega jäime sellest toredast üritusest eemale aga autorite ajudesse jäid küll toppama lootuseraasukesed, et Singapuri tahaks küll ühel päeval ka ära näha.
Kui saabus aeg end Perthi lennule sättida avastasime kohe lennukisse astudes, et tegemist sigatoreda lennukiga, kus igal reisijal oma telekas ja mustmiljoni filmi ja mängu vahel võimalik endale sobilik leida. Kaks ja pool filmi hiljem teatas lennuki kapten, et hakkame maanduma. Kohe esimese asjana Perthi jõudes otsiti põhjalikult läbi meie kotid, kuigi siinkohal pole eriti põhjust end vist isiklikult tunda. Peaaegu kõigil reisijatel tehti sama. Näikse, et kohalikud elavad siin pisut paranolises hirmus oma õrna ja kergesti välismaa haigustega tasakaalust välja mineva looduse pärast. Igatahes konfiskeeritakse piiril kõikvõimalikud söögiained praktiliselt kõik, mis on tehtud puust ning tõepoolest isegi liiga mullased jalatsid. Meie oma varast midagi õnneks midagi olulist ei kaotanud, ainult Jaanikalt võeti ära kuus väikest pakikest lahustuvat kohvi kuna need sisaldasid piimapulbrit. Naeruväärne meie arust aga noo hea küll - jäägu neile siis nende reeglid. Kell 3 öösel olimegi lõpuks õnnelikult Austraalia kõige eraldatumas linnakeses Perthis. Kuna saabusime öösel ja oma ihnuskoiliku olemuse pärast ei soovinud esimese poole öö majutuse eest maksta, siis sättisime end Riiast juba tuttavatele lennujaama pinkidele magama. Hommikul läksime aga esimese asjana varavalges oma hosteli ja nõudsime tuba. Meie õnneks suutsidki nad meile suhteliselt kiiresti toa anda ja pärast oma kullakallist sõprade Anne ja Marguse äranägemist maandusime mõlemad hosteli pehmes voodis ning magasime juba enne kui pea patja puudutas. Pärastlõunaks suutsime siiski virguda ning Anne ja Margusega linna avastama minna. Nemad olid siia jõudnud päevake varem seega lasime neil endile giidi mängida ja meile vaatamisväärsusi tutvustada. Päris õhtul tegime väikese veinipeo (vein on siin sigaodav ja õlu suht kallis - nuuks) ning ühe korraliku piltide vaatamise. Meil olid meie Tai pildid, Margusel ja Annel omakorda nende ärasaatmispeo pildid.
Esimene õhtu Perthis olime pisut külmunud nägudega, kuna siin läks öösel ca 15 kraadini ja pärast Taid tundus see lausa kohutavalt külm. Nüüd aga tundub ilm olevat pöördunud ja päevad on olnud Tailikult palavad ning õhtud meeldivalt soojad. Loodame, et selline ilm jääb ka püsima. Eile kohtusime Harry kalli ristiema tuttavatega siin Perthis Theresa ja Chrisiga, kes tegid meile äärmiselt informatiivse linnatuuri ning andsid sisseseadmiseks palju hääd nõu. Seega Marita, kui sa seda loed siis suur aitäh sulle kontaktide eest!
Täna kolisime oma esialgsest elukohast ookeani kaldale elama, kuna seoses soojade ilmadega soovisime oma päevi pigem vee lähedal veeta. Homme mõtlesime ehk Margusega kahepeale surfilaua rentida kuna täna lihtsalt niisama ujumas käies pidime nentima, et lained on siin ikka märksa teist masti kui kodusel Eestimaal.
Aga tõmbame siis siinkohal oma jutujärje kokku ja ütleme: "Järgmise postituseni kallis lugeja!"
PS Meil on nüüd uued austraalia mobiili numbrid, seega kui keegi soovib ühendust võtta, siis Harry tel on +61449006132 ja Jaanika number on +61449006910.
1 comment:
mul on hea meel, et ma polnud ainus sinisilmne (tegelt polnudki, sest olin siis ühe hollandi tüdukuga koos), kes nende tuk-tuki juhtide juttu uskuma jäi, et just sel päeval on mingi riigipüha ja et see vaatamisväärsus, mida muidu soovitatakse on parasjagu kinni, aga ta võib meid mingi muu buddha kuju juurde viia ja nagu muuseas ka kuskilt rätsepa/ehte poest läbi viia, sest siis saab ta 5 liitrit tasuta bensiini :)
Post a Comment