Ülisuured lained, odav vein ja tunnid kinnisvaraportaalides...

Pealkirjas välja hõigatud sõnapaarid näikse ehk võhikule seosetu mulana, kuid meie eelmise nädala võtavad nad küll kenasti ja lühidalt kokku. Ja et teie meie tegemiste hoolsad jälgijad võhikuteks ei jääks, seletame allolevas lõigus pealkirjakese kenasti lahti.
Cottesloe rand Perthi lääneküljel ja selle ääres asetsev Ocean Beach Backpackers hostel, kus hakkame pärast nädalast paigalolemist juba vaikselt juuri alla ajama on meile pärast Tai randades veedetud päevi kuidagi väga koduseks saanud. India ooken, milleni meil numbritoast on kurnavad ca 50 m jalutada, on meid pea iga päev kostitanud Eesti mõistes tohutusuurte ja ülivõimsate lainetega, mille suurust ja võimsust on meil sulle, hea lugeja, lihtsalt võimatu siin kirjalikult edasi anda. Igapäevane kiikamine meie tengelpungadesse on aga meile külma duššina teavitanud karmi reaalsust, et tegemist pole siiski põhjatute aksessuaaridega ning on sundinud meid õllele ja hotellides ööbimistele vähem kulukamaid alternatiive otsima. Seega olemegi avastanud, et kui soovid midagi taskukohast juua, siis tasub poes seada sammud veiniriiulite poole ning kui soovid taskukohaselt magada, siis rendi endale kusagil majas või korteris tuba. Nonii, need tublid kodanikud, kes eelmise lõigu kenasti läbi lugesid võivad endale tunnustavalt seljale (või kui keegi soovib siis ka mujale) patsutada - te polegi enam võhikud :)
Tegelikult juhtus eelmisel nädalal loomulikult veel nii mõndagi muud põnevat, millel oma järgmistes ridades ka pikemalt peatume.

Eelmise postituse lõpus viskasime õhku mõtte, et ehk läheme homme randa ja Harry rendib endale Margusega kahe peale kalli raha eest surfilaua. Noh tegelikkuses juhtus hoopis nii, et avastasime oma ülisuureks rõõmuks hotelli jõudes, et siit saab kohe päris tasuta laudu randa kaasa võtta. Suure õhinaga krahmasime kohe kaks pirakat lauda endale kaenla alla ja põrutasime kõik laineid vallutama. Vette jõudes saime aga oma suureks kurvastuseks üsna kiiresti selgeks, et me keegi ei oska surfata - fakt, mille oma suures õhinas päris ära unustanud olime. Kujutan ette, et kohalikele, keda küll õnneks eriti palju rannas näha ei olnud kuna oli tööpäev, tegid meie kummalised ukerdamise laua all, peal ja kõrval kindlasti palju nalja. Lõppkokkuvõttes otsustasime korraliku juhendamise saamiseni oma surfikärjäärile käsipidurit tõmmata ja leppisime hoopis bodyboard´idega (surfilaua väike õeke, millega sõidetakse kõhuli). Pidime nentima, et ka nendega saab palju nalja ja sõidumõnu ning oleme nüüd kõik neljakesti (meie 2 ja Margus ja Anne) juba päris osavaks hakkanud saama.

Kui rannas end lainetega mürades juba päris väsinuks olime rabelenud, otsustasime minna Cottesloe keskusse poodi. Muidu oli poeskäik nagu poeskäik ikka aga seekord koperdasime tagasiteel kummalise loodusnähtuse otsa, mida autorid ei oska teisti nimetada kui suuremat sorti papagoide pulmad. Nimelt möödusime tagasiteel ranna ääres asetsevast ca 10 puust koosnevast salust, mille olid vallutanud sajad, et mitte öelda tuhanded papagoid, saatjaks kõrvulukustav säutsumine, mille tugevust detsibellides võiks ehk võrrelda mõnes siseruumis 30 täistuuridel töötava V8 mootoriga. Sürrealistlik oli kogu seda etendust puude keskelt jälgida, tunne oli justkui oleks sattunud vanameister Hitchcocki suurteose "Linnud" tänapäevasesse värvilisse versiooni. Siinkohal rõhutaks, et isegi väga värvilisse, kuna meie versioonis olid kõik peategelased tohutult kirjud papagoid. Igatahes jälle üks spektaakel, mida meile kõigile armsas Eestis viibides jälgima ei satu.
Sel õhtul läksime randa istuma, kuulasime laineid, vaatasime tähti, jõime kamba peale ära paar pudelit hääd odavat veini ja mõtlesime, et krdi hea, et me ikka selle seikluse otsustasime ette võtta.
Järgmisel hommikul selgus, et kuna kõik hostelid Perthi kandis on ilmselt saabuva suve tõttu täis broneeritud, siis saame oma kahest toast alles jätta vaid ühe. Õnneks oli see meie oma, kus kokku sees kuus voodit. Nii saimegi natuke proovida kui halliks me end Marguse ja Annega koos elades ka ajame, kuna ilmselt ei saa see meie Austraalia seikluse ajal olema mitte viimane kord eluaset jagada. Muidu polegi nagu viga midagi aga nagu autorid ka eelnevalt kartsid, siis Margus ja Anne mõlemad väga kõvasti norskavad :) Ok-ok tegelikult siiski mitte...
Juba Eestist alates oli meie plaan olnud laenutada endale nelja peale siis Austraalias sõltuvalt sellest, kus parasjagu viibime, paari kuu kaupa mõni suuremat sorti korter või maja. Kahjuks selgus aga juba pärast esimese viie kuulutuse ülespannud inimesega telefoni teel suhtlemist, et alla 6 kuu keegi enda omandit välja üürida ei soovi, eriti veel kui tegemist on mingite kahtlaste töötute Ida-Euroopa seljakotiränduritega. Proovisin panna end austatud majaomanike sussidesse ja pean nentima, et mõistan nende soovimatust meile lühikeseka ajaks oma kinnisvara välja laenutada :) Samas ei ole meie kitsasse eelarvesse planeeritud aasta otsa järjest hotellis elamist, seega leidsime lahenduse tubade üürimise näol, mis on odavam kui hotellis elamine aga peaaegu sama paindlik. Nii saigi eelmisel nädalal veedetud mitmeid tunde endale tuba otsides. Otsimise tegi veel eriti mõnusaks see, et kui muidu käisime siin mere ääres ühe noobli restorani Wifit näppamas, siis nüüd õnnestus Margusel kõrvalasuva hotelli wirelessi võrgu kood lahti murda ja nii meile tuppa päris oma intenet tekitada, mis pärast proovimist osutus veel ka päris kiireks.
Kui esimesed kohad olid välja vaadatud, jõudis kätte aeg jalad kõhu alt välja tõmmata ja neid oma silmaga kaema minna. Esimene koht, kus käisime on senini ka kõige tugevama mulje autoriks. Maja oli väljast muidu kena, pisut päevinäinud aga korralik ning kuulutuse allosas mustvalgel kirjas oleva "must love animals" klauslile suuremat tähelepanu pööramata koputasime õhinal uksele. Siis läks lahti üks suuremat sorti eri toonides haukumine ning perenaine, meeldiva olemisega jutukas 50ndates proua, ilmus uksele saatjaks mitte üks ega kaks ega ka kolm vaid tervelt 4 koera. Nagu armas lugeja ilmselt arvab, siis seda see "must love animals" seal kuulutuses tähendaski aga ei- kardan, et siinkohal sa eksid. Pärast esimesest ehmatuset üle saamist näitas võõrustaja meile oma elamist ja selgus, et lisaks koertele on tal veel pirakas akvaariumitäis kalu ning tagahoovis puurisuletuna kümneid ja kümneid linde, kelle säutsumine oleks meid igal hommikul kell 5 kõige magusamast unest ärkvele ajanud, kui me sinna majja kolimise kasuks oleksime otsustanud. Jätsime selle loomaaiaga ruttu hüvasti ja lubasime, et jätame selle koha plaaniks B - ei tegelikult pigem plaaniks Z, või mis meil Eesti alfabeedis see viimane täht ongi.
Järgmisel päeval tegime hommiku poole jälle väikese surfi ning õhtu poole seadsime oma sammud linna poole taaskord üht korterit vaatama. Seekord sattusime väga mõnusa pesa otsa, heas asukohas ning toredate inimestega (ja ei ühegi loomaga). Paraku aga selgus, et me polnud ainsad, kellele see kuulutus silma oli jäänud ning mõned tunnid pärast vaatamas käimist potsatas Jaanika telefoni sõnum, sisuga "Tänan et tundsite meie maja vastu huvi aga me leidsime juba kellegi teise" Ühesõnaga mitte sina ei vali elukohta vaid elukoht valib sinu. Tubadega on nagu hotellikohtadega - oktoobrist alates pageb siia maailma kuklapoolele tohutustes kogustes seljakotirändureid, kes põgenevad oma sünnimaa sügise ja talve eest siia suvisesse kliimasse. Nii tekibki olukord, kus nõudlus peatumispaikate järgi on kordi suurem kui pakkumine. Ning nagu oma peaaegu juba austraallasest sõbrannalt Annikalt hiljem kuulsime ei tasu kinnisvaraportaalides kauem kui ööpäeva üleval olnud kuulutuste peale isegi aega raisata kuna need kohad on nagunii juba läinud. Aga nagu keegi tark kunagi öelnud on "Ei ole halba ilma heata" või oli see vastupidi.... ah polegi oluline, (olen kindel et terane lugeja nagu sina saab mõttest aru) igatahes oma kõige suuremas "ägedast korterist ilma jäämise" kurbuses avastasime hoopis midagi head, nimelt et siin müüakse supermarketites väga odava raha eest hiigelsuuri lasagne´sid. Sel õhtul uputasime igatahes oma kurbuse lasagnesse.

Järgmisel päeval käisime kesklinnas tööbüroos. Taaskord täiesti uus kogemus. Täitsime hunniku ankeete ja pabereid, vestlesime nõustajaga ning saime nädalavahetuseks hunniku kodutööd ehk igasugu teste wordi ja exceli tundmise kohta, mida autorid silma maha lüües peavad tunnistama, et veel (kell 23.56 pühapäeva õhtul) tegema pole hakanud aga seda ainult sellepärast, et prioriteet oled meie jaoks ikkagi SINA armas lugeja ja blogi tuleb enne teisi tegemisi valmis kirjutada:).
Samal õhtul käisime veel uut korterit vaatamas ja nüüd olemegi omale elukoha leidnud. Mõned rongipeatused (põhiline liikumisviis meil siin) kesklinnast eemal vaikses kandis asub ilus uus majake, mille sees asub ilus uus tuba koos ilusa uue suure voodi, ilusa uue kapi, ilusa uue laua ning päris oma ilusa ja uue WC ja vannitoaga. Selle elukoha väärtust meie jaoks ei kahanda isegi asjaolu, et peale meie elavad seal veel 2 Korea poissi ja 2 Jaapani tüdrukut. (Saab huvitav olema!!! :)) Sisse saame kolida alates 30ndast sel kuul ehk siis neljapäeval ning lubame sulle oma järgmises postituses siia lehele oma uuest pesast ka pilte üles riputada. Sinna juurde lisame ka jutu, kuidas me seal siis aasiast pärit noortega ühise keele leiame. Esmamulje järgi tundus kõigi inglise keel pisut lonkavat (Meelis äkki mäletab EBSi päevilt meie koolivendi/õdesid Hiinast, noh umbes sama :)

Vaikselt tõmbaks siis selleks korraks jutujärje kokku ja lõpetaksime seekord tervitustega heale sõbrale Margusele, kelle paremal näopoolel oli täna päeval surfates tänu hiigelsuurele lainele suur au kohtuda merepõhjaga... ja väga suure hooga :) Loodame et silm siniseks ei lähe ja kui läheb siis edu eelseisvatel tööintervjuudel :)