Olete kogunenud siia, igaüks oma raali taha, et sel kaunil päeval lugeda Harry ja Jaanika ühistest seiklustest endises Siiamis. Kui kellegil peaks midagi selle vastu olema siis kirjutagu kohe kommentaaridesse või vaikigu igavesti.
Kõigepealt tahame teie ees siiralt vabandada, et pole juba nii kaua siia lehele miskit postitanud. Aga ehk pärast selle jutu lugemist mõistate, et asi ei tulene niivõrd laiskusest vaid pigem asjaolust, et kõnealusel seiklejapaaril on viimastel päevadel olnud lihtsalt väga palju teha.
Oleme end sisse seadnud saarel nimega Koh Tao. Tegemist on suhteliselt väikse ent see-eest imeilusa saarekesega, mis on umbes pooleteise tunni paadisõidu kaugusel meie eelmisest elutsemiskohast, Koh Phanganist. Kui meie eelmine kodusaareke oli tuntud meeletu pidutsemise ja kuu iga faasi ülistamise poolest, siis praegune on koduks maailma suurimale sukeldumiskoolile Ban's Diving. Sinna meiegi oma sammud seadsime, sest Harry - see jäärapäine purikas, oli nõuks võtnud endale päris oma avamere sukelduja paberid teha. Seda sel lihtsal põhjusel, et Koh Tao saareke on väidetavalt kõige odavam koht maailmas kus endale sihukesed paberid teha saab. Ja loomulikult sellepärast ka et ta väga tahab ja arvab et sukeldumine on jumala lahe. Igatahes viimased kuus päeva on ta teinud kaks kursust järjest ja kannab nüüd tiitlit Advanced Open Water Diver. Edasipidi paluks kõnealuse poole pöördudes öelda see tiitel tema nime ette :)
Momendil on kursused juba läbi ja nüüd saab jälle mõned päevad niisama mitte-midagi-peale- päikese-käes-lebamise teha. Harryl on nüüd logiraamatus kirjas 9 sukeldumist sh, öine ja sügav (30m) ning lisaks õnnestus tal (küll kaugusest aga siiski) päris oma silmaga päris elus haid näha. Jaanikal on kirjas 5 snorgeldamist ja tal õnnestus näha tuhandeid kirjuid kalu ja koralle, millest ta küll kahjuks ühtegi identifitseerida ei suutnud. Tegelikult siiski ühe suutis ja see on Clownfish ehk rahvakeeli rohkem tuntud kui kalapoeg Nemo. (Uskumatu kui õpetlikud võivad multifilmid olla :)
Igatahes on meie eluke möödunud enamasti lainetel loksudes või nende all chillides. Pidutseda jõudnud eriti ei ole, kuna äratuskell, see saatanasigitis, on meid igal hommikul juba kella 7-8 paiku ärkvele laulnud ja sellest tulenevalt oleme ka varakult põhku pugenud. Aga tegelikult on see hea ka, sest pärast pisut enamat kui kahte nädalat Koh Phanganil kulus meie maksadele väike puhkus ära.
Kuna me ei plaani siin eriti pikalt peatuda siis otsustasime end siin veidi poputada ja võtsime esimest korda oma reisi jooksul KONDITSIONEERIGA toa. Tulemus oli muidugi see, et esimesel päeval ja ööl tundsime end suurepäraselt ja peale seda sai Harry endale suurepärase nohu. Nüüd oleme targemad (aga ikka mitte eriti targad :) ja hoiame konditsioneeri pisut soojema peal.
Järgmistel päevadel plaanime nagu juba mainisin eriti mitte midagi teha. Võib-olla võtame ette väikese paadireisi ümber saare ja siis mõne päeva pärast ilmselt lahkume siit toredalt laiult mõnele teisele, kuna olgem ausad kui sa just parasjagu ei sukeldu siis pole tegemist just huvitaivama saarega maailmas.
Aga sellest juba järgmisel korral, mis loodetavasti juhtub kiiremini kui seekord. Seniks aga pidage vastu sõbrad, praegu on küll sügis aga kevad pole enam kaugel :)!
2 comments:
muideks, eestis on hetkel imekaunis sügis. enamasti päike särab ja kõik on nii ilusat värvi. vihma eriti ei olegi (sülitasin just kolm korda üle õla seda kirjutades)
oleme väga kadedad :)
Post a Comment